Mart Helme: Kui raud väsib
Vastus, et tegemist on pimeda stiihiaga, pole ammendav. Liiga sageli niidab see stiihia Venemaal inimesi. Kas mäletate mulluseid metsatulekahjusid, mis neelasid terveid külasid koos inimestega? Allakukkunud lennukitest, hätta jäänud laevadest, varisenud hoonetest ja muust „tühjast-tähjast” rääkimata.
Venemaa on teadagi suur maa ja suurel maal juhtub paratamatult rohkem kui väiksemates riikides. Ent ikkagi: miski on mäda... Vene riigis.
Tegelikult on Venemaa katastroofid igati tavapäraste ja täiesti loomulike looduslike protsesside tagajärg. Öeldakse, et raudki väsib. Just see on Venemaal toimuvate õnnetuste enamiku puhul otsekui koondmääratlus.
Väga vana infrastruktuur
Nimelt pärineb kriitiline osa Venemaal kasutatavat infra-struktuuri ja seadmeid, aga ka päästevõimet ja -oskusi Nõukogude ajast. Ja sealjuures enamasti mitte Nõukogude Liidule punkti pannud perestroika ajajärgust, vaid 1970. aastatest.
On loomulik, et nii sellest ajast pärinev raud kui ka inimesed väsivad. Pole siis imeks panna, et rakendusteadlased ja insenerid hakkasid juba poolteist kümnendit tagasi Venemaad ees ootavate tehnogeensete katastroofide – aga ka loodusjõududega toimetuleku võime vähenemise – pärast häirekella lööma. Kauboikapitalismi viljeleval Venemaal keegi neid loomulikult ei kuulanud. Nagu Venemaal ikka, loodeti, et kuidagimoodi saadakse hakkama. Ehk loodeti tõelises õigeusklikus vaimus imele.
Imet ei sündinud
Imesid siiski regulaarselt ei juhtu ja kuigi Venemaal on õnnetuste ja katastroofidega toime tulemiseks loodud omaette ametkond – eriolukordade ministeerium –, näitab nüüdseks juba piisavalt pikk kogemus, et see tegeleb tagajärgede, mitte ennetusega.
Boriss Jeltsini ajal leppisid venelased jamadega kui nõrga valitseja saamatusest tingitud paratamatusega. Loomulikult masendas ja alandas see rahvast, kes veel hiljuti tundis end maailma superjõu kodanikena. Osalt just siit pärines meeletu entusiasm, millega tervitati Putini ilmumist Venemaa etteotsa. See entusiasm on nagu vaht õllekruusil tasapisi alla vajunud. Jah, Putin on lõpetanud lääne ees lipitsemise, suutnud taastada Venemaa välispoliitilise autoriteedi, parandanud pisut ka keskmise venelase elatustaset, ent imet, mida temalt kui päästjalt oodati, pole sündinud. Lennukid kukuvad endiselt alla, laevad upuvad, sillad varisevad kokku, metsad põlevad ja jõed ajavad üle kallaste... Tuleb välja, et Putingi pole kõikvõimas, kuigi just seesugusena on imagoloogid püüdnud teda aastaid inimeste teadvusse kinnistada.
Praegune Lõuna-Venemaa suurõnnetus tuli Putinile üsna ebamugaval ajal. Suurlinnad, eelkõige Moskva, käärivad, nafta hind läheb allamäge, suhted USA-ga kisuvad uue külma sõja poole ja riigis tuleb paratamatult hakata hindu tõstma, mis käärimisele veelgi hoogu annab. Niisuguses olukorras peab loomulikult keegi teine Venemaa õnnetuses süüdi olema. Katse sünoptikutest patuoinaid teha on aga naeruväärne ja allpool igasugust taset.
Kui Putin esimest korda presidendiks valiti, tuli tal rinda pista allveelaeva Kursk katastroofiga. Toona pigistasid uut presidenti pimesi uskuvad venelased Putini ning Vene sõjaväelaste ja päästjate käpardlikkuse ees silma kinni. Nüüd on Putin Venemaa presidendiks kolmandat korda, võimu juures olnud aga juba ligi poolteist kümnendit. Maailm on muutunud, Venemaagi on muutunud, kuid Putin on jäänud muutumatuks, samuti tema ja tema valitsuse hambutu (või hoolimatu?) katastroofidele reageerimine.
Tegelikult käib Venemaal asi ikka nagu alati: kõigest saadakse üle üksnes lihtsa venelase kannatuste, mehisuse ja ellujäämisoskuse abiga.
Kremlis kalkuleeritakse üksnes, missugune poliitiline ja imagoloogiline manööver tuleks kasutusele võtta, et – sõna otseses mõttes – veest kuiva nahaga välja tulla.
Eks järgmine kord saab näha, mis vigur välja mõeldakse. Sest uued katastroofid ei jää Venemaal kindlasti tulemata. Raud ju väsib.
Mart Helme, suursaadik
