Mart Helmel oli õigus - samu mõtteid on väljendanud ka julgeolekupoliitikas pädevad Eesti poliitikud ja diplomaadid
Ministri rollis võiks sõnade seadmisel selliste asjade peale mõelda, isegi kui lõpuni pole keegi sõnade väänamise eest kaitstud.
Tervikuna oli aga Helme jutt täiesti ratsionaalne ja adekvaatne. Polnud hüsteeriline, paanikat külvav või NATO vastane. Polnud isegi eriti üllatav. Helme öelduga väga sarnast on käesoleva artikli autor viimase aasta-kahe jooksul kuulnud ka mitmetelt teravama pilguga Eesti diplomaatidelt. Omavahelistes jutuajamistes tihti väga otsekoheste ja karmide sõnadega. Kes tahab, võib lugeda ka Jüri Luige kahe aasta tagust kõnet ühelt Postimehe korraldatud ürituselt. Luige kõneski kõlavad sarnane motiiv ja sarnased hinnangud.
Kokkuvõttes on nende - Helme, Luik, diplomaadid - sõnum ju üsna selge: maailm on muutumises, meie liitlaste käitumise ja omavaheliste suhete osas on küsimärke, tulevik on keeruline ja Eesti peab pingutama kaks korda enam kui seni.
Üldiselt on Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikas olnud vähe inimesi, kes on pika aja jooksul järjepidevalt kandnud adekvaatset tervikpilti. Mõistnud asju, läinud sügavuti, näinud ohte ja riskikohti. Enamik neist on olnud Isamaast (näiteks Mart Laar, Luik) või siis vähemalt Isamaa taustaga (Eerik-Niiles Kross).
Suurema osa Eesti poliitikute jaoks on julgeolekupoliitika olnud aga lihtsalt pähe õpitud mantrate kordamine, mille sisust ja tähendusest aru ei saada. Kui teha analüüsi Eesti poliitparteide mõtlemise arengust julgeoleku- ja kaitseteemadel, siis oleks see järgmine.
Keskerakond ei saa millestki aru. Pole kunagi saanudki. Suurem osa neist on ära õppinud paar vajalikku lauset, mida papagoidena korratakse. Mõtet aga pole. Väiksem osa Keskerakonnast liigub endiselt mööda „Krõmnash”-NATO paha mõttemaailma, ainuke muutus ehk see, et nad on aru saanud suu kinni hoidmise vajadusest.
Sotside on sarnased Keskerakonnaga. Välja arvatud see, et seal puudub „Krõmnash” fraktsioon ja erakonnas leidub ka paar inimest, kes oskavad välispoliitika teemadel intelligentselt mõjuvat juttu ajada. Sisu osas on sotsid aga samuti nõrgad. Jah, pärast Krimmi okupeerimist nad enam ei räägi, et kaks protsenti kaitsele on mõttetu või et tegelikult võiks kaitsekulutusi üldse koomale tõmmata. Jah, enam nad ei irvita selle üle, et Tapale võiks tulla Ameerika sõdurid. Aga see on ka kõik. Üldiselt on nad ikkagi laialivalguvad ja tühjad.
Reformierakonnaga on seis nüansirikkam. Neist mõni - võib-olla Andrus Ansip ja võib-olla Jürgen Ligi - ärkasid juba 2008. aasta Vene-Gruusia sõja järel. Laiemalt oli Reformierakonna poliitikute jaoks äratuskellaks ikkagi alles Krimmi okupeerimine. See oli šokk. Siiamaani oli suur osa reformierakondlasi (aga ka sotse ja teisigi poliitikuid) elanud ju ilusas maailmas, kus ajalugu on kenasti ära lõppenud, ohud maandatud, tulevik on ainult helge või väga helge.
Krimm oli oluline verstapost. Kui enne seda olid eelkõige vähesed poliitikud Isamaast julgeoleku ja kaitsepoliitikat sügavamalt mõistnud ja tähtsaks pidanud, siis Krimmi järel muutusid ka teised. Suurema osa puhul tähendas see paraku küll lihtsalt seda, et tuli selgeks õppida uued mantrad, mida avalikkuse ees korrata. Mingi osa poliitikutest aga muutus ka päriselt, olulistest parteidest on tähtsaim ehk mõndade reformierakondlaste mentaalne pööre: ajalugu polegi ära lõppenud, maailmas varitsevad ohud, meie enda seis polegi nii kiita nagu kogu aeg oleme arvanud ja valijatele rääkinud, jalad tuleb kõhu alt välja võtta.
Enne Krimmi oli seis teistsugune. Eesti sai NATO liikmeks 2004. aastal, aga ligi kümme aastat uimerdati ringi õndsas teadmatuses. Allkiri on all, artikkel on 5 ja ajalugu on lõppenud. Halbadest asjadest ei räägitud, sest tõenäoliselt isegi ei teatud, et mingid asjad võivad halvad olla.
Näiteks see, et kui ülejäänud Ida-Euroopa riigid said NATOlt kiiresti kaitseplaanid, siis Balti riikide kaisteplaani polnud aastaid olemas. Alles 2010. aasta alguses võeti NATOs vastu otsus Balti riikide kaitseplaani koostamiseks. Seegi polnud veel kaitseplaan ise, vaid otsus, et võiks plaani teha. Ja isegi mitte otsus päris plaaniks, vaid lihtsalt see, et võiks Poola kaitseplaani juurde kirjutada ühe lõigukese ka Balti riikide kohta.
Põhimõtteliselt oli seis selline, et Eesti oli ligi kümme aastat olnud NATO liige, aga kui oleks olnud vaja päriselt tuua üks pataljon Eestisse, poleks keegi osanud öelda, kuidas see välja näeks. Kes tulevad? Kuskohast tulevad? Millega tulevad? Kuidas tulevad? Kelle käske peavad kuulama? Alles viimase mõne aasta jooksul on selles vallas toimunud olulised arengud.
Või teine näide. Aastaid vaadati paraadidel marssivat Eesti kaitseväge. Samm on sirge ja relvad läigivad. Ei räägitud aga sellest - kahtlustan, et arvestatav osa Eesti poliitikuid isegi ei teadnud rääkida -, et vaenlast poleks vajadusel õnnestunud nende relvadega tõrjuda. Sest Eestis polnud laskemoona. Olid torud, aga pauku ei saanud teha. Seegi on õnneks viimaste aastatega muutunud. Asi pole küll ka täna liiga korras, kuid vähemalt on astutud edasi.
Selliseid näiteid võib tuua veel ja veel. Fassaad oli ilus ja kõne kõmises (NATO! NATO! Artikkel 5! Artikkel 5!) aga fassaadi taga olid suured augud.
Kui Eesti julgeolekuolukorrale on midagi tõeliselt ohtlikku, siis ei ole need Mart Helme sõnad ega isegi see, kui Helme sõnu valesti tõlgendatakse. Ohtlik on, kui arvatakse, et julgeolek tähendab paari kaunilt kõlava lause ära õppimist. Isegi Enn Eesmaa või Anneli Ott tulevad sellega toime. Oht on, kui arvame, et maailmarahu saabumiseks piisab sisendusjõulisest ja kõva häälega esitatud jutust, aga rasked küsimused paneme samal ajal kuhugi kõrvale, unustame ära ja teeme näo, et neid ei ole.
Ometi on need olulised. Mida Trump NATOst tahab? Või mida tahab USA demokraatliku partei presidendisoosik Elisabeth Warren, peale selle, et ta ihkab luua 30 triljoni dollarilise haigekassa, mille nimel tuleks kärpida USA kaitsekulutusi? Mida see Eestile tähendab? Või kuidas toime tulla Erdoganiga? Mis mandaadi annab Prantsuse rahvas Macronile? Või kui aastal 2032 istub USA president Ovaalkabinetis ja tema ees seisab valik: Hiina laevastik läheneb Singapurile ja Venemaa on jalgadel teel Kirde kaitseringkonda, siis kumma kaitsele ma asun?
