Mullu ilmus eesti keeles kaks teost, millest võiks abi olla neile, kes otsivad potentsiaalse tulevikuarengu hindamiseks ning looduse, inimese, tehnoloogia ja kultuuri suhete ja võimalike kombinatsioonide vaagimiseks värsket perspektiivi. Dr Kurmo Konsa “Maailm 2.0: looduse, inimese ja kultuuri tehislikustumine” annab populaarteadusliku ülevaate ja raamistiku mõtlemiseks inimese ja inimteadvuse rollist maailma kujundamisel selliseks, nagu me tunneme teda praegu, mil 21. sajand on korraliku hoo sisse saanud.

Selle põhjal, kuidas on meie elu kujundanud tehnoloogilised läbimurded minevikus, saame teha ettevaatlikke oletusi selle kohta, kui kiiresti ja millisel määral on homme-ülehomme turule jõudvatel tehnoloogilistel uudistoodetel ja -teenustel jõudu muuta meie tavategelikkust ning kas sellised muudatused on soovitavad, ohtlikud või mõlemat.

Briti tänapäeva eredamaid ulmekirjanikke, kadestamisväärselt lobeda sule ja selge oraaklipilguga ­Charles Stross püüabki oma läbilöögiromaanis “Accelerando” kirjeldada üht võimalikku lähitulevikku. “Accelerando” täidab muusikaterminoloogiast laenatud itaaliakeelses pealkirjas antud lubaduse, alustades 21. sajandi esimeses kümnendis lendstardist ning kogudes aastate lennates aiva hoogu – samamoodi nagu kirjeldatav maailm, kus juba mõne kümnendi pärast pole enam surma ega piinu meile arusaadaval kujul, inimene jagab eneseteadvust nii tehismõistuste kui “kiirendatud” loomadega, suurem osa Päikesesüsteemi planeetide massist on aga muundatud mõtlevaks aineks ning viimast valitsevad posthumaansed olemid, eneseteadvuslikud digitaalsed finantsmudelid, kelle hoomamisega nende karvututest primaatidest eelkäijatel on sama suuri raskusi kui ümarussil inimese mõistmisega.

Stross esindab kirjanduses mõttesuunda, mida filosoofias ja kultuurifenomenina laiemalt nimetatakse transhumanismiks. Lühidalt kujutab see endast rahvusvahelist intellektuaalset ja kultuurilist liikumist, mis on seadnud eesmärgiks inimese vaimsete ja füüsiliste omaduste ja võimete muutmise teaduse ja tehnoloogia abil. Transhumanistid ei pea vajalikuks ega soovitavaks säilitada inimelu selliseid tahke nagu puuded, kannatused, haigused, vananemine ja soovimatu surm.

Transhumanismi juured ulatuvad müütilistesse aegadesse, kust on meie päevini säilinud pajatused eluveeallika otsingutest. Valgustusajastul spekuleeris Prantsuse filosoof Nicolas de Condorcet inimese eluea meditsiinilise pikendamise teemal, juba 19. sajandi Venemaal aga rääkis Nikolai Fjodorov radikaalsetest teaduslikest meetmetest surematuse saavutamiseks ja isegi surnute elustamiseks.

Tänapäeva transhumaniste koondavad sellised organisatsioonid nagu Ettenägelikkuse instituut (ingl Fore­sight Institute), Alcori elupikendusfond, Ekstroopia­instituut, ajakiri ja veebikogukond “h+” ning rahvusvaheline ühendus Humanity+, mis töötab transhumanismi aktsepteerimise nimel teaduses ja poliitikas.

Selgesti eristuvaid kildkondi ja mõttesuundi on transhumanistlikus liikumises palju. Tooni annavad teadvuslike olendite kannatuste tehnoloogilist välistamist propageerivad abolitsionistid, transhumanismi liberaal-, sotsiaal- ja radikaaldemokraatiaga lõimivad demokraatlikud transhumanistid, inimevolutsiooni eelisarendajad ekstropianistid, tehnoloogilist surematust taotlevad immortalistid, postgenderistid, kes peavad vajalikuks bioloogilise soo muutumatuse välistamist inimkultuurist arenenud biotehnoloogia toel, ja tehnogaianistid, kes usuvad, et Maa keskkonda on võimalik uute tehnoloogiate abil taastada ja puhastada, mistõttu ohutute ja loodussõbralike alternatiivenergiate eelisarendamine peaks olema keskkonnakaitsjate peamine eesmärk.

Omaette põneva seltskonna moodustavad singularitarianistid, kellele on tehnoloogiline singulaarsus ehk nn tehnofriikide taevasseminek (ingl geek rapture) soovitud eesmärk ning kes püüavad seista hea selle eest, et üleminek kulgeks valutult.

Need on inimesed, kes, nagu Manfred Macx “Accelerandos”, elavad eilse-tänase asemel mõtetes homses päevas, on leppinud lakkamatu tulevikušoki paratamatusega, ent usuvad ometi optimistlikult, et tehnoloogia ja tehiskultuuri pidurdamatult kiireneva arengu juures on võimalik säilitada ka selge mõistus, hea tahe ja sügav inimlikkus.

Eesti on väike, siin toimuvaid muutusi on lihtne reaalajas jälgida ja analüüsida. Ma usun, et meil on praegu veel võimalik kujuneda Euroopa või suisa maailma transhumanistlikeks suunanäitajateks, see tähendab, riigiks, mis ratsionaalselt ja teaduspõhiselt ühiskonda mudeldades ja reguleerides saavutab olulise edemuse suuremate, aeglasemate, dogmaatilisemate ja kohmakamate ühiskondade ees. Peame vaid õppima kiiresti reageerima, kohanema ideede ja keskkondadega, mis täna võivad tunduda fantastikana, kuid juba homme ehk pööravad põhjalikult segamini senituntud elukorralduse. Võtkem seda kui väljakutset, mitte kui põhjust pead liiva alla peita!