Mart Kalvet: Määndumise hullutav lumm

Mullu Soome artistidelt ilmunud albumitest on Paavoharju “Joko sinä tulet tänne alas tai minä nousen sinne” (“Sa kas tuled siia alla või mina kerkin sinna”) üks olulisemaid, nagu Paavoharju ise on olulisemaid mullu tegevuse lõpetanud Soome poprühmitusi.

Sõna “pop” on selle erakliku kildkonna püha ja õudse muusika kohta kuidagi veider kasutada, aga suurem osa Paavoharju loomingu kergemini eristuvaid elemente – tume ambient, elektrooniline eksperimentalism, lo-fi ja hiphop – kindlasti mahub selle määratluse alla. Soomeomaste kristlike harduslaulude, nn virsi’de puudutuse äratundmine pole minu pädevuses, ent ainuüksi teadmine, et see helides peidus olema peaks – koos ähmase aimusega rühmituse tuumiku, vendade Lauri ja Olli Ainala iseäralikust ristiusust – muudab muusika natuke kõhedamaks. Nagu ka teadmine Olli elupõlisest võitlusest ränga psoriaasiga.

Organiseerimatus, stoilisus, totaalselt pidetu triiv on mõned momendid, mis “Joko sinä...” pealt kõrva kostavad. Jahedate leidhelindite uitlemine seguneb sel kõduhõngulisel meistriteosel krabisevate lindisilmuste, otsekui varjuvallast kostvate pillipuudutuste ja oma lohutuses ometi ülendava sõnumiga, mida enamikul paladest kannab üsna kibestunud häälel ette hiphop-poeet Paperi T.