Martin Luiga (Ruudu Ulas)

Nagu valelikud saaksid olla ainuüksi inimesed ja poliitika oleks oma olemuselt neutraalne, koosnedes maksupoliitikast ja seadusloomest, millega võib nõustuda või mitte nõustuda, kuid millele ei saa omistada tõeväärtust.

Säärane vaade on vaieldav. Kui juhtivpoliitik räägib, siis on see enam kui tema isiklik arvamus, ta väljendab alati suuremal või vähemal määral oma parteid, laiemalt ka poliitikuid, poliitikat üldiselt. Tihtilugu on poliitikas raske vahet teha, kas midagi on öeldud südamest, sellepärast, et tegelikult mõeldakse nii, või poliitilise kasu ajendil. Mäletan, kui euroliitu astuti, siis leidis Keskerakond, et on selle vastu. Võimatu on öelda, kas Keskerakonnal oli tõesti alternatiivne arenguplaan, või sai see öeldud, et skeptikute grupile meeldida. Ka võib eeldada, et sama erakonna probleem e-valimistega on põhiliselt see, et tema valija kujul ei ole enamasti sugugi tegu e-valijaga. Ja kui me Nõukogude Liitu meelde tuletame, siis sellegi langemise üks põhjustest oli see, et mitte keegi asjaosalistest ei uskunud enam kohustuslikku parteilist jampsimist.

On tõsi, et valetamine ei ole poliitikute ainus mure. Rahvast ajab valetamisest sootuks enam marru, kui poliitik juhtub aus olema. Ja see on enamasti mitte ausus sündmuste kohta, vaid peegeldus sellest, kuidas poliitik iseennast, oma kohta reaalsuses ja ümbritsevat näeb. Sootuks valvsamaks peab muutuma, kui nad ükskord õpivad lugupidavat, koostöövõimelist ja kriitikat taluvat nägu tegema.

Viimases Ekspressis Made Luiga persooniloo juures heideti Tallinna algatusgrupile suurt salalikkust ette. Kuidas nii, et julged teha, aga ei julge tunnistada? Siinkohal jääb tähelepanuta, et võimalused pole päris võrdsed.

Poliitilises protsessis osalemine pole nii “lumme kusta”, nagu kohati paistab, et kõigil on omad arvamused, mida nad siis rõõmsasti avaldavad. Meenutagem, kui Tõnu Trubetsky Keskerakonda astus ja avalik arvamus teda sealt lahkuma sundis. Ehkki kedagi pole lubatud tema poliitiliste veendumuste põhjal diskrimineerida, siis praktikas võib seda teha peaaegu et mille eest iganes. Intellektuaal võib tõesti jaurata mida iganes, aga kui pangatöötaja või riigiametnik oma nime mingi poliitiliselt tundliku ürituse alla paneb, siis võib see tema karjääri ohustada. Nii kahjustab apoliitiliste valdkondade politiseerimine demokraatiat ja sõnavabadust.

Kogu praegune trall sai alguse erakonna rahastamisskandaalist. On räägitud, kuidas vähendada raha mõju poliitikas. On põhjust eeldada, et üheks äärmiselt oluliseks rahaneelajaks on poliitilised reklaamikampaaniad.

Kas mul on õigus, et värvilised plakatid hüüdlausetega “Võid kindel olla!” ja “Kes siis veel!” ei aita tegelikult kaasa demokraatia arengule ega debatile ühiskonnas? Et tegelikult ei ole põhjust, miks meediafirmadel peaks valimiste ajal pidupäev olema? Lõpetaks ära selle jama, see ei meeldi kellelegi. Võimalust oma sõnumit kuuldavaks teha jääb neil küll ja veel. Las räägivad eneste eest ise.

Martin Luiga, AVP aktivist