Martin Vällik Foto: Tairo Lutter / Õhtuleht

19. sajandi keskel laastas riike ja rahvaid kõigi muude hädade kõrval ka koolera. Selle haiguse tõttu kaotab inimene kõhulahtisuse ja oksendamise teel palju vedelikku ja suremus on mitteravimise puhul 50%. 19. sajandil ei teatud haiguste põhjustest nii palju kui praegu ja peamiseks raviviisiks pea iga haiguse puhul oli aadrilaskmine, mis vedelikukaotusega niigi kõhnaks kuivanud inimest ei ravinud, vaid aktiivselt ta olukorda halvendas. Selles valguses paistavad homöopaatilise haigla kolm korda väiksemad suremusnäitajad kui ime. Kas tollased ametivõimud pöördusid homöopaatiameelseiks ja kirjutasid ravisoovitused ringi? Sugugi mitte – homöopaatiat prooviti ikka ja jälle ära keelustada kui ebateaduslikku posimist ja seda isegi Suurbritannias, nüüdisaja homöopaatia tõotatud maal, kus kuninglik perekond kogu rahvale homöopaatiaravimite tarvitamise eeskuju annab ja kus haigekassa homöopaatilisi haiglaid finantseerib.

Homöopaatia on saksa arsti Samuel Hahnemanni poolt alates 18. sajandi lõpust välja töötatud süsteem, mida raamistab kolm seadust ja pühakirjaks peetav raamat nimega Organon.

Esimene seadus või pigem postulaat ütleb, et „sarnane ravib sarnast“ ehk kui mingi aine põhjustab tervel inimesel mingeid sümptome (nt kiinapuu koor tekitab tervel inimesel janutunnet, peavalu ja higistamist), siis sama aine ka ravib sellist haigust, millega sellised nähud kaasnevad, nt malaariat. Juhtumisi ravib kiinapuu koores peituv kiniin tõepoolest malaariat, kuid seda tuleb sisse võtta ikka mõõdetavas koguses, samas kui homöopaatia teine seadus räägib ravimi väikestest kogustest, mis tähendab seda, et raviva ravimi potentsiaal ehk võimekus haigust ravida kasvab, kui seda ematinktuuriks nimetatud algainet lahjendada ja lahjendada ja lahjendada kümneid ja sadu kordi. Välja näeb see lahjendamine sedasi, et ematinktuurist võetakse üks tilk ja lahjendatakse see 99 tilgas lahustis (vees), nüüd tuleb seda saadust erilisel moel raputada, põrutada, segada, sellest võetakse siis taas üks tilk, mis lahjendatakse 99 tilgas lahustis jne jne, 30 korda, 300 korda. Tänapäeval teame tänu Avogadro arvu täpsele väärtusele, et kui eelpool kirjendatud protseduuri korrata 12 korda, siis on olemas üsna suur tõenäosus, et lahuses on veel üks molekul sest algsest ematinktuurist. 30-kordse lahjenduse puhul peaks anum olema 30 miljardi maakera suurune, et see üht ematinktuuri molekuli sisaldaks. 19. sajandi algupoole Avogadro arvu suurusjärku veel ei teatud, aga tänapäevased homöopaadid tunnevad sõnu „kvant“, „nano“, „vee mälu“ ja „vibratsioon“, millega üritavad seda säilinud raviefekti seletada. Hahnemanni kolmas seadus räägib haiguste põhjustest, milleks tema sõnul on miasmid ehk elujõu häiritused inimese sees.

Teadus on vahepeal suurte sammudega edasi liikunud, avastatud on paljude haiguste tegelikud põhjused (mikroorganismid, vigastused, mürgistused, elustiil, geenimutatsioonid), leitud tõhusaid ravi- ja ennetusviise (vaktsiinid, hügieen), antakse tõenduspõhiseid soovitusi toitumise ja elustiili kohta, et elu tervemalt kulgeks. Kuid homöopaadid teevad näo, nagu oleks tulevik just nende päralt. „Kui tulla õigel ajal, õigel ajal selles mõttes, et kui rakus ei ole veel toimunud pöördumatuid muutusi, pole olemas terviseprobleemi, millele abi ei leia,„ saab lugeda Eesti homöopaatia kodulehelt. Sellist enesekindlust pole ma kuulnud ühegi „ametliku“ meditsiini esindaja suust.

Sellest kõigest võiks veel palju kirjutada, kuid oluline kokkuvõte, mida ellu kaasa võtta, on see, et homöopaatia koht on ajaloo prügikastis, samas kohas, kus Bechampi haiguste teooria, geotsentriline universumi mudel, flogistoni teooria, kärbeste tekkimine mustusest, neitsist sünd, Marsi kanalid, maailmaruumi täitev eeter, frenoloogia, astroloogia, igiliikuri leiutamine, staatiline universum, külm tuumasüntees, lamarkism, lõssenkism, vitalism ja hulk muidki ajale ning teaduse arengule ette jäänud arvamusi ja tegevusi. (Järgmisel korral vaatleme homöopaatia tänapäevaseid väljendusvorme ja võimalikke ohtusid, mida usk umbluusse kaasa võib tuua.) Saada oma skeptilised mõtted skeptik@skeptik.ee