11.07.2008, 00:00
Mase nagu katk
John Kelly kirjeldab oma suurepärases raamatus “The Great
Mortality”, kuidas Must Surm 1348. aasta algul Euroopasse jõudis.
Katk tuli üle Vahemere (“Teisel või kolmandal päeval
pärast mereleminekut ärkas madrus palavikuga üles”), ning
üle vee – sedapuhku küll ookeani – jõudis
Euroopasse ka teine globaalne tõbi, mase ehk majandusseisak. Ma usun, et
kontinendi haigestumine algas hetkest, mil esimene credit crunch’is
Ameerika turist mõnes Euroopa teenindusasutuses oma Visa rahakotti
tagasi torkas ja “I can’t afford it” hüüdis.
Yersinia pestis’t levitasid kirbud. Frustreerunud kirbud, kelle
seedetrakt oli katkubakteritest nii ummistunud, et hoolimata sadadest katsetest
veidigi verd imeda ei jõudnud kõhtu ühtki tilka. Analoogia
finantskatkuga on silmanähtav. Kirp, kes töötab masest nakatunud
firmas (firmas, kus räägitakse vihjamisi tumedast tulevikust ja
raamatupidajate kabinetist kostab vaikset matusemuusikat), saab
palgapäeval nakkuse ja hüppab siis tarbima tooteid ja teenuseid, ent
ei tule sellega enam toime. Ebalus, hirm ja usukaotus on tekitanud temas
sisemise tropi. Diagnoosisin endal mase siis, kui nägin, et tom-kha supi
hind Radissoni-aluses Madissonis on üleöö tõusnud 90-lt
155 kroonile. Oleksin väga tahtnud konsumeerida kausikest sidrunirohuga
maitsestatud kookospiimaleent, kuid käsi lihtsalt ei tõusnud
maksmiseks ja pärast hetkelist ebalust (ebaõnnestunud hammustust?)
tulin Madissonist tagurpidi välja. Mase, erinevalt katkust, on väga
psühholoogiline värk.
Kui oled kord oma lemmiksupile alla
jäänud, tekitab see soorituspaine ka kõigi teiste suppide ja
hinnakirjade ees, tarbimise ees tervikuna. Lõpuks tundub lihtsam
püsida kodus, süüa masendunult võileiba ja vaadata
internetist, kui palju maksab tom-kha Londonis (vastus: £4.25,
£3.90, £5.50 jne). Piiratud tarbimise tagajärjel on
krediitkaardid varsti paremas seisus kui eales varem, kuid see ei tõsta
tuju. Elu mase ajal on nagu pealetõmmatud käsipiduriga
autosõit.
Nagu keskaegses linnas katku, on ka
majandusseisaku tulekut aega karta (on ta juba kohal, juba Riias, juba
Paides?). All tänaval jookseb ringi enesepiitsutajad, kes, silmis
masohhistlik sära, räägivad õndsalt vajadusest
“püksirihma pingutada”. Koosolekut peavad
kaevumürgitamisteooreetikud, kelle meelest on kõiges
süüdi juudi konspiraatorid, SMS-laenu andjad ja Andrus Ansip. Araabia
arstid avaldavad “Seitsmes päevas” pikki õpetusi riigi
terveks ravimise kohta. Kuid tegelikult polegi teha muud kui oodata. Kui langus
kestab kaks aastat kuis ennustatud, pole inimeste võime
majandusseisakust üle saada sugugi tõhusam keskaegsete
võitlusest Musta Surmaga.
John Kelly raamatu ilusamaid read
paneb kirja Inglise pastor. “Lootes, kuis on meie kohus,”
kirjutab ta oma kirikuraamatusse keset häda ja viletsust, ning
tõenäoliselt ongi see ainus mõjuv retsept. Kui mase
algas Ameerikast, algab sealt ka parenemine, sest ameeriklased on lootuse
suurtarbijad. Homme on alati parem kui täna.