Masendusvabrikutest kasiinod
Igasugust on ju nähtud. Vähe on, mille üle veel imestaks. Ometi, kui keegi sõber või tuttav ilmub välja kurnatud ilmega ja ütleb, et: ega ei mindud eile kasiinosse, ei mindud, jee! on väike hämmastus keres küll. Oh, mees, mida sa sinna otsisid, kas sa siis ei tea jne.
Lausa murega vaatad inimese üle. Kaks jalga, käed küljes, silmad peas, tavaline tolgus, nagu me kõik, aga - kasiinoohver, kuramus, väike Viiol selline. Heaga see ei lõpe...
Ehkki, jah, ega ma tegelikult ühtegi sellist tegelast vist isiklikult tunnegi, keda päris korralikuks kasiinosõltlaseks saaks nimetada. Ütleks nii, et tean inimesi, kes käivad seal teatava regulaarsusega. Kaotavad, võidavad, kaotavad, on natuke aega tujust ära ega käi siis. Midagi hullu ei paista sest väga olevat, ehkki mõttetu tundub... või ka mitte.
Eks ise ole kah kaks korda mängitud, ükskord võidetud, teine kord kaotatud ja pärast seda enam mitte kordagi. Sest mulle jõudis kohale, et mulle meeldib mängida. Isegi hullem, ma usun tegelikult, et on võimalik võita. Umbes, et mängima hakates suurendad võiduvõimalusi kohe 50%, sest kui ei mängi, siis kohe kindlasti ei võida. Sestap on selge, et tuleb eemale hoida.
Ja on ka seda nähtud, kuidas inimene on kõvasti hoogu läinud, üle mänginud. Oli mees ikka pööraselt õnnetu küll, isegi mitte kaotuse pärast, ah... no mees oli väga-väga õnnetu. Ise ei tahaks.
Ei mängi, niisiis. Aga kasiinodes käisin mingi aeg küll. Mitte mängimas, vaid... mm... pidusid lõpetamas. Väga head baariinimesed, mõistlikud hinnad, 24 tundi lahti, keegi peale sinu baarileti ääres ei istu, oled rahumeeles omaette õlle ja mõtetega, mis üsna ruttu kodu poole kiskuma hakkavad. Viimati sai ju kasiinos veel suitsu teha kah, mida kõrtsus enam ei saa...
Eriti kuna kasiino pole üldse tore koht olemiseks. Väitku nad ise kui palju tahes, et pidu 100 tundi või mis, meelelahutus või kes. Äi pole mette... mingi rõskus on kogu selles õhustikus, mis siin maal kasiinodes valitseb.
Mingi meelelahutuse moodi see küll välja ei näe. Istuvad inimesed, taovad nuppe ja laovad raha sisse. Kõrvale vaatamata, pealegi rüüpamata. Kõigi kukaldes mingisugune pinge, automaadi valgusest tondisarnane ilme näol, mõnigi mokk ootusest töllakil. Zombilaadne olek. Piinlik. Kuid keda ikka häbeneda, masinat või? Ole, mis nägu tahad, kuni sul raha on... varsti ei ole.
Lauasmängijad - ma ise olen oma kaks korda kah ainult lauas mänginud - tunduvad natuke vähem hullud. Võibolla seepärast, et vastas on inimene, kõrval inimene ja nende ees on häbi liiga sõgedat nägu olla. Tõsi, lauas näib ka olevat selline kamp, kes ei tulnudki kasiinosse võitma, vaid tõepoolest mängima. Selle tunde pärast, mida võidu või kaotuse ootus tõepoolest annab ja mis, tuleb tunnistada, on tõepoolest sõltuvusttekitavalt põnev. Seal on mingi meelelahutus. Neile, kes sellist hindavad. Ja kes võivad seda endale lubada.
Mida masinate taga istujad vist endale lubada ei saa. Nende hulgas paistab olevat palju neid, kes on tulnud kaotatud tagasi võitma või lihtsalt võitma. Mis juba ette teeb neist kaotajad, kes mängivad edasi ka siis, kui nad ei peaks. Kõigi tagajärgedega.
Et neid võitma tulijaid on enamik, seepärast vist ongi kasiinod üsna rusuva õhkkonnaga kohad. Meeleheitlikkus, millega inimesed raha topivad, nuppu taovad, kangi tõmbavad, jääb õhku ja rikub selle. Omakorda võib see masendav tunne mõjuda ka kasiinode mainele.
Siiski oleks tobe kasiinod ära keelata. Keelata on nii pagana lihtne, iga loll saab hakkama. Kuid... kuni need on täis mängumasinaid, jäävad need suuresti masendusvabrikuteks. Mängigu inimesed inimeste vastu, naps käeulatuses, puhtalt tunde, mitte võidu pärast... igaüks valib oma rõõmud ise. Keelad kogu kupatuse ära, ega mäng sest kao - kaardimängupõrgut saab igal pool pidada, aga masinaid vaevalt keegi hakkab keldritesse peitma. Aga masinaga mängida on nagu töö, mitte mäng, igal juhul mitte meelelahutus.
Või on see jälle uus ludiitlus: ikka masin süüdi?
