Dr Sacks on õppinud Oxfordis mainekas Queen´s College´is füsioloogiat ja biokeemiat, hiljem Londonis kirurgiat ja Los Angelese Ülikoolis neuroloogiat ning neuropatoloogiat. Õpingutele järgnes praktiseerimine mitmetes mainekates haiglates ja teadusasutustes. Kõlab üsna aukartustäratavalt, kuid tegelikult on Oliver Sacks pisut uje mees, kes meenutab hajameelset professorit mõnest stampe täis mängufilmist. Esiteks võib inimesi kummastada fakt, et ta armastab tohutult keemiat ja kõikvõimalikke keemilisi elemente. Kui kohtume, on tal seljas Mendelejevi tabeliga särk. Ning ka tema rahakoti vahel on elementide perioodilisuse tabel. “Ma armastan erinevaid elemente ja muuseumites meeldib mulle maakidega mängida. Näiteks täna öösel nägin ma unes, et lõhkusin ära tohutu termomeetri ja elavhõbe voolas välja,” seletab maailmakuulus teadlane pisut häbelikult.

Imelike T-särkide kogumise huvi saab jätku ka Tallinnas, kus Sacks ja teda saatev kirjastusagent Kate Edgar soetavad paar kohaliku õllefirma logoga maikat. Kate Edgar on Sacksi lahutamatu kaaslane, kes hoolitseb tema asjaajamiste eest. Poissmehest Sacks väidab, et on vast samapalju käsikirju kaotanud, kui neid ilmunud on.

Sacksi esimene raamat oli 1970. aastal ilmunud “Migreen” , millest siiani kordustrükke tehakse. Sellele järgnes läbimurderaamat “Ärkamised” ning hiljem järgnesid teosed, mis näitavad päris hästi, millest neuroloog huvitunud on – kuulmispuudega inimesed, skisofreenia, erinevad apraksiad ja agnoosiad, Tourette’i sündroom, propriotseptsioonihäired, autism jms – “Seeing Voices”, “An Anthropologist on Mars”, ning paljud teised raamatud. Nüüd ka eesti keelde tõlgitud raamatut “Mees, kes pidas oma naist kübaraks” saatis nii autori enda kui ka kirjastajate üllatuseks suur müügiedu. Raamat on pealkirja saanud mehe järgi, kes tõepoolest pidas oma naise pead kübaraks. Kõik tema teosed on tõeliselt heaks näiteks nn “romantilisest teadusest” – kuidas muidu tavainimesele üsna võõraks jääv “huvitav haigusjuhtum” muutub kaasakiskuvaks novelliks. Eetilist probleemi ei tohiks olla, sest patsientidelt on luba küsitud ja nende nimed on muudetud.

Sacks on kirjutanud ka isiklikud kogemused sellest, mis tähendab olla patsient – raamatus “A Leg to Stand On”. “Norras reisides juhtus mul veider lugu. Mägedes jalutades nägin silti “Ettevaatust, härg”, aga ei võtnud seda tõe pähe. Kui härjaga kohtusin, siis hakkasin paaniliselt jooksma, kukkusin kuristikku ja rebestasin jala. Härg ilmselt ei lasknud end minust üldse häirida ja jäi paigale.” Tollal olevat Sacks mõistnud, kuivõrd tähtsad on peale arstide hooldajad, füsioterapeudid ja teiste distsipliinide esindajad.

Eestisse tuli Oliver Sacks kirjastuse Tänapäev ja ravimifirma Merz kutsel ja toetusel. Umbes kolm päeva Eestis viibinud Dr Sacks saabus siia Rootsist, kus sai Karolinska Instituudi preemia. Oliver Sacks külastas Lääne-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskust ja oli oma sõnul positiivselt üllatunud inimlikust suhtumisest, mis on Ameerika haiglates kõrgtehnoloogia kõrval unarusse jäänud (70-aastane Sacks võtab endiselt vastu patsiente). Seejärel kohtus Oliver Sacks mõningate eesti neuroloogide ja psühholoogidega Tallinnast ning Tartust.

Sacksi uusim raamat on “Oaxaca Journal”, kuid sedapuhku pole juttu tema patsientidest, vaid… sõnajalgadest ja botaanikast üldisemalt! Nimelt on Dr Sacks ka kirglik sõnajalgadehuviline. Ka haiglat külastades pälvis rohkem kui mõni muu asi tema tähelepanu nurgas istuv sõnajalg. Hoopis elevile läks neuroloog Tallinna Botaanikaaeda külastades, mille samblakollektsiooni tunnistas täiesti ainulaadseks. (Sacks on New Yorgi botaanikaaia nõukogu liige). Sacks kavatseb Eestisse tagasi tulla, siis kindlasti Tallinnastki kaugemale minna, Tartut külastada ja teiste Balti riikidega tutvuda (Oliver Sacksi isa oli Leedu juut).