1. Raamatud natsidest
Ajalooteema läheb eesti meestele raskelt peale ja väga paljude jaoks neist algab ja lõpeb ajalugu Hitleriga. Selle vuntsidega maniaki ja tema kaaskondlaste kohta on eesti keeles viimasel ajal ilmunud nii palju raamatuid, et ühte või kahte esile tõsta pole mõtet. Esimene kättejuhtunud valik: “Hitler” (Alan Bullock), “Hitler” (Ian Kershaw), “Roimar number üks”, “Hitleri luureülem”, “Rosenberg”, “Gestapo ülem Heinrich Himmler”, “Vennad Himmlerid”, “Kuulsad enesetapjad”. Kõiki neid teoseid ühendab väliselt laitmatu objektiivsuse taha peitunud klatši- ja kõmujanu. Midagi pole parata, rääkigu poliitikud mis tahes, aga lugemishuvist järeldub, et keskmise eesti mehe tüüpiline kinnisidee on olla paadunud SS-lane.

2. Kaur Kender “Iseseisvuspäev” (1998)

Raamat, mis kujundas eesti kirjanduses jõmm-mehe arhetüübi. Satiiriline täistabamus teise vabariigi algusaja ikoonide pihta. Kõiki tuhandeid kurje võimalusi kasutav Karl, kes meelega ei omanda eetilisi väärtusi. Kas sa leiad ennast mahajäetud kaevandusšahtist või mõnest pikemast luksuslimusiinist? Kui mõni lugeja otsib raamatutest moraalikullavälju, siis siit leiate ainult suitsevaid varemeid. Kui kunagi oli Karl “julge-hunt-kel-rind-on-rasvane”, siis tänasel päeval korraldatakse talle lintšimiskohust.

3. Leo Kunnas “Sõdurjumala teener” (2001)

Sõjateema peaks olema ülimalt meestepärane. Kunnase raamatus puudub küll sõjajuttudega lahutamatult seotud huumor, vägivalda on aga seda rohkem. Õigupoolest on raamatu raskuskese hoopis alaealiste vanglal, mitte sõjaväel, kuid Kunnas ei näe neil põhimõttelist vahet. Nii et tegu on üdini vägivaldse (loe: meheliku) raamatuga. Väga põnevaga sealjuures.
Omajagu usaldatavust lisab kuue aasta vanusele kaksikjutustusele autori edasine karjäär, mis on viinud teda paikadesse, kus on võimalik kohtuda väga huvitavate inimestega ja võimaluse korral neid isegi tappa.

4. Olavi Ruitlane “Kroonu” (2006)

Kolm mehepoega švejklike käitumismaneeridega ning “alati valmis kõiksugu lollusteks”. Kas see, mida me näeme, on tõelisus või tavaline kalamehejutt – “sul on suurem, aga mul on veelgi suurem”? Kuigi nõukogude armees olekut on peamiselt kujutatud “vanakeste” terrori võtmes, võib siit rohkem leida pisut ülepakutud humoreske. Ning isegi muidu nii kiimasel mehel on romantilisi tundeid, mis sest, et sõjaväepruudid tuleb kord maha jätta. Kas see teos on lõbus kriitika tavasõduri juhmardlikkusele või suur pillerkaar, jääb iga meeslugeja otsustada. Dilemmasid on siin vähe, rohkem tegutsemist.

5. Toomas Verrev “Margot” (2003)
Kui Kenderi “Iseseisvuspäev” on oma sadismis isegi rafineeritud, siis see teos on lihtsalt panemine. Enamasti taha panemine. Kuigi raamatu peategelane on kirjade järgi intelligent, meenutab siinne tegevus kõike muud kui mesilastest ja linnukestest kõnelemist. Romantilise kuuvaatamise asemel on sülg naiskeha järele, piira matu hedonism segatud homofoobiaga ja paras annus alkoholismi. Kui ei meeldi, sõimad litsiks ja annad jalaga tagumikku. Üpris vulgaarne, kuid siiski öökapil üsna lõbustav. Peategelase tähelepanuobjekti mitte segamini ajada Prantsusmaa kuningannaga.

6. Virkko Lepassalu “Valusalt valge” (2007)
Lugupeetud kirikumehe Harald Meri ning tema kodu­abilise tapmine, sellele lisaks praosti maja mahapõletamine Türil 1990. aasta kevadel olid üle aegade vapustused. Kuritegu võib küll olla aegunud kohtuinstantside silmis, avalikkuse vaatevinklist pole ta seda aga kuigivõrd. Kusjuures erinevalt kohtust on avalikkusele ka mõrvarid hästi teada. Kui minna Türile ja rääkida esimesele suvalisele vastutulijale, et Merit ei tapnudki KGB, vaid mingi juhuslik maniakk, satud sedavõrd suure halvakspanu objektiks, et parem rongi peale tagasi minna.
Uuriv ajakirjanik Lepassalu just sellest kurvast ning kõigi arvates selgest loost kirjutabki. Ja valab uut õli tulle. 

7. Raymond Chandler “Naine järves” (eesti keeles 1982)
Unustage elegantsed snoobid Hercule Poirot ja Sherlock Holmes, õige meeskirjanduse detektiiv on  Philip Marlowe. Karm, maskuliinne tüüp, kes suhtub kõigesse, mis meenutab väikekodanlikku käitumist, äärmise vastikustundega. Kui tavaliselt teeb töökas detektiiv kerge dringi, siis Marlowe kummutab pidevalt viskit. Kuigi Marlowe maailmas tuleb tegemist teha saatuslike naistega, on suhtumine neisse pigem misogüünne kui võrgutav. Siin on ohtlik suurlinn, hulk lahendamata mõrvu ja Marlowe.
Kui loed Chandleri raamatuid, ära unusta süütamast Cameli sigaretti.

8. Boriss Akunin “Teemantvanker” (2006)

Kui eesti meeslugejate Saksamaa-huvi piirdub rusuvas enamikus Hitleri ja tema lähikondlaste mitte just kadestamisväärse saatusega, siis Venemaa suunal sellist keskpunkti esile tõsta ei saa. Ometi on ka idanaabri kohta ilmunud palju huvitavat ja meesteväärset kirjavara. “Teemantvanker” on küll juba kümnes raamat Tsaari-Venemaa supersangari Erast Fandorini seiklustest, aga üks parematest. Ja ega kõiki kümmet siia edetabelisse nagunii panna saa. Iga Akunini fänn võib tema raamatutest oma edetabeli teha, meie vastu ei ole.

9. Ervin Martinson “Haakristi teenrid” (1962)
Eesti oma natsiküti propagandapärl. Raamat paelub alles mitmendal läbilugemisel, aga siis ka jäägitult. Kuidas on ikka võimalik nii palju valetada, samas valede vahel täiesti orgaanilist seostevõrgustikku säilitades? Rikkalik materjal kõikvõimalike rafineeritud (s.t tsenseerimisele mittekuuluvate) sõimusõnade otsijale. Rabavaim asi, mida sellest raamatust teada sain, oli see, et Evald Mikson (endine jalgpallur, vägistaja ja mõrvar) oli kannibal! Ometi üks senitundmatu kuritegu natside sellealases pikas registris.

10. Chuck Palahniuk “Kaklusklubi” (e.k. 2006)

Peaaegu kõik mehed on vähemalt nooruses pidanud tänavakaklusi või tundnud, kuidas rusikad sügelevad. Ühe mehe fantaasia võib omandada vägagi sürreaalseid vorme. Me räägime pidevalt hea ja halva piiridest, siin seda ei ole. Siin on raudne distsipliin, disainvägivald ja RAFilik käitumisjoon. See raamat ei ole õrnahingelistele, kes hakkavad vägivalda nähes oksendama. Pigem on see purustav psühhoteraapia, sest igal mehel on allasurutud tunge ja ideid. Ära vahi, silmad krillis, Eduard Valujevit, vaid asuta kaklusklu bi. Palahniuk ei eksi kunagi.