Siinkohal tahaks alustada soome autori Aapeli (õieti Simo Puuponen) tõdemusega raamatust „Üle linna Vinski" (1954, eesti keeles 1971), mis resümeerib: „Linnapea on kõnts". Peale ülalmainitu ei saa Edgari kohta tänasel päeval - peale vandaalide pidustusi - tõesti muud öelda. Ülbikust meer on peale sissisõda kaevikust välja roninud ning näeb välja nagu maffiagrupeeringu pealik peale õnnestunud operatsiooni politseinike vastu. Sõidetakse bratanidega viina viskama, antakse omadele „pressikonverents", laiatakse nagu jaks kannab, sõnaga - kogu lumpenil katusepakkujaist poeröövliteni, aga ka noakangelasteni olgu selge, et šeff ruulib ja kui talle vastu hakata, järgneb kuul monsterit kaitsvatelt seltsimeestelt.

 

Sellest on juba kirjutatud, ent üle ega ümber ei saa: vaadates vandaalibande liidri Ediku valimistulemusi (ja sugugi mitte vaid viimaste valimiste omi), peab nentima: räige vandalismi Tallinnas panid toime just tema valijad, kodanikud muulased. Või nende sõbrad. Tühipaljaste eestlaste häältega oleks Edik küll parlamenti töllerdama pääsenud, ent suupruukimiseks jäänuks põrandapind siiski liiga kitsaks. Ja lausa haiglase sonimisena mõjuvad peale linnarüüstamisi Edgari kraaksatused blogis, kus ta arutleb teemal, kes on rohkem eestlane - kas Ansip või tema. Pole küll Ansipi valija, ent sedapuhku tuleb valitsust meeri eest igati kaitsta. Tuletades ühtlasi meelde, et paljud valisid Ansipi just hirmus Savisaare ees. Ja praegu on, veelkord Aapelit parafraseerides, kõnts kõikjale laiali pritsinud ning kogu riigi ära mäkerdanud.

(Muuseas, ma ei kahtle üldse, et see on Savisaare plaan A. Kõik möödunud aastad näitavad, et praegune meer toitubki kriisidest, vastuoludest ning segadustest - see on n.ö. tema ainus võimalus pumba juures püsida.)

 

Vaatame veidi tagasi.

Rahutuste ja inimeste tänavaletulekuga hakkas Savisaar meie ühiskonda ähvardama juba enne presidendivalimisi. Ühest küljest rääkis ta hullu enesekindlusega, et on veendunud sm. Rüütli presidendiks saamises, teisalt andis märku, et Ilves on ühiskonna lõhestaja, ähvardas vastuolude tekkimise ja salapärase „põranda alla minekuga", justkui oleks ta Viktor Kingissepp. Ja võib-olla ongi. Ka Kingissepal kestis permanentne revolutsioon ning Lenini õpilasena nägi ta, nagu Savisaargi, laamendamises ja lõhkumises „allasurutud" prolede vääramatut tulekut ning inimesi, kellega manipuleerimine on kõige lihtsam.

Vastasseisu ta Reiljaniga presidenditüli ajal organiseeriski: mäletame ju kõik, kuidas rahvas Estonia juures kahte leeri läks, üks pool spontaanselt vabadusest lauldes, teine parteilise distsipliinile igati kohaselt meelt avaldades.

Veel varasematelt kohalikelt valimistelt mäletan septembrikuist õnnitluskaarti Keskerakonnalt Lasnamäe venelastele, kellele sooviti õnne Tallinna vabastamise aastapäeva puhul nõukogude armee poolt.

 

Kui presidendiküsimuses alustas Savisaar rahutustega ähvardamist, läks tema leksika pronkssõduri teema puhul järjest hüsteerilisemaks. Takkajärgi vaadates jääb vägisi mulje, et ta teadis rahutuste ulatusi ette ning vaatas neid pealt teatud heakskiiduga. Mehe jaoks, kellele revolutsioon kestab (üks Savisaare raamatu pealkirjadest) igati plaanikohane ja tore nädalalõpp.

Vaieldamatult saab Savisaar end nüüd venekeelse elanikkonna ees uuesti täis puhuda, näidata ennast kui muulaste huvide eest võitlejat (mil moel saab küll üks pronksjurakas markeerida kellegi isiklikke „huve" peale Vene propaganda omade?) ning tegelikult süvendab tekkinud lõhet ühiskonnas aina rohkem.

Tunnen tõsiselt paljusid venelasi, kellel on täna häbi. Häbi rahvuskaaslaste, aga ka meeri käitumise pärast. Ja Savisaare sõprade putinlaste jutt ametist lahkuvatest vene politseinikest on järjekordne hale vale. Vastupidi. Peale lumpeni vandaalitsemist pealinnas võin isiklikult nimetada viit tuttavat venekeelset inimest, kes astusid vabatahtlikult abipolitseinike ridadesse. Noorim neist 23-aastane tatari neiu.

 

Maffiabossile sarnaselt andis Edgar teada, millised on pronksjunni eemaldamise tagajärjed ning käitubki nüüd nii, nagu oleks käimas Linnuvabriku grupeeringu ja Permi maffia sõda. Sealjuures, pange tähele, ei lahku teles esinedes tema näolt rahulolev naeratus.

Tõeliseks õõnestajaks pean aga Savisaart eriti ühe asja pärast, mida tegelikult justkui võikski venelaste diskrimineerimisena käsitleda: kui Tallinna linnavolikogu opositsioon tegi ettepaneku võimaldada pealinna muulastele tasuta eesti keele õpe, seega siis kahe kogukonna lähenemine, hääletasid keskerakondlased selle kui üks mees maha.

Nüüd on siis teada, miks.

Niikaua kui Edgar linnapukis võimleb, on väga raske tõeliselt mingitki dialoogi tekitada, sest meie meer väldib iga hinna eest isegi väikest aruteluvõimalust.

Nii tundubki mulle, et paras aeg oleks politseil uurida, kas Savisaare viimase kolmveerand aasta sajatused ei sisalda üleskutseid vägivallale. Kui sisaldavad, peaks järgnema kriminaalasi ning vaba aeg eeluurimisisolaatoris. Kuni kohus oma otsuse teeb.