Meie vastus Putinile ja Schröderile
Vene kirjanduse klassikud Ilf ja Petrov kirjeldasid ühes
oma teoses karikatuuri, kus lennuki propelleri asemel oli trääs.
Pildi nimi oli “Meie vastus Chamberlainile”. Eesti Ekspressi
klassik Andrei Hvostov kirjutab oma sama pealkirja all ilmunud
artiklis, et Briti välisminister Austen
Chamberlain oli Kesk-Euroopa julgeolekuks sõlmitud Locarno
pakti isa ja seega kominternlaste hulgas vihatud mees. “Vastus
Chamberlainile” tähendas nõukogude kõnepruugis
“vastulööki vaenlasele”.
Mis meil
sellega pistmist on? Nimelt arutab valitsus täna tõenäoliselt
Vene-Saksa gaasijuhet rajavale Nord Streamile loa andmist merepõhja
uurimiseks Eesti majandusvööndis.
Milline oleks hea vastus
Moskvale ja Putini teenistusse asunud ekskantsler Schröderile?
Kindlasti oleks avalikkusele meeldiv vastus selline, mis näitab
Eestit tugevana, haavab Venemaad moraalselt ja majanduslikult ning samas ei
riku suhteid Euroopa Liiduga.
Aega on täpselt 31. septembrini
ja valitsus hetkel pigem ei tea, kui et teab, mida vastata.
Vastamiseks on kolm võimalust: öelda Nord Streami palutud
uuringutele ei, öelda jah, või siis umbes nii: uurige, aga ega see
värk meile tegelikult üldse ei meeldi (ja parem, kui teid siin ei
oleks). Kõige keerulisem Eestile on säilitada oma nägu ning
samas mängust mitte välja visatud saada. Aga just seda on vaja
saavutada.
Korrektse uuringutaotluse tagasi lükkamiseks on
vaja häid põhjendusi. Jutt sellest, et Osmussaare all on
seismiliselt ohtlik piirkond; et Eesti ei saa vabalt kasutada oma
veealuseid maavarasid – liiva ja mangaani – need pole kuigi
tõsiselt võetavad põhjendid. Ning Soome peaminister
teatas äsja, et toru vastu ei ole neil midagi. Ja kui Eesti uurida ei
lase, siis küllap nihkub toru uuesti Soome poole tagasi.
Häda on selles, et Eesti on jäänud toruvastasuses
üksinda. Soomlased suhtuvad torusse positiivselt, Rootsi ekspeaminister
Göran Persson oli küll vastu, aga mitte ametlikult. Kuna Lätit
ja Poolat toru kuidagi ei puuduta, siis neid arutlusse ei kaasata. Kuid
mõlemad oleksid toru poolt siis, kui see jookseks mööda
maismaad.
Jääb üle kolmas variant – teha
virilat nägu ja anda uuringuteks luba. Seda enam, et Eesti
territoriaalvett uuringud täpsustatud andmete põhjal enam ei riiva.
See ei jäta Eestist ei jõulist ega ka otsustavat muljet, kuid
jätab meid mängu edasi.
See on kõrge hind.
Seda tasub maksta ainult siis, kui osata gaasitoru kasutada
propagandistlikult ja loominguliselt. Nii merepõhja uurimise kui ka
torujuhtme ehitamise ajal tuleb välja nuputada palju suuri ja väikesi
riukaid – pidada kinni pisimaidki eksimusi teinud ehitusega seotud laevu,
uurida ülima põhjalikkusega kõigi ja kõige
asjassepuutuvaid dokumente, tehnikat, keskkonnaohtlikkust jms. Teha seda sama
aeglaselt ja põhjalikult, kui “töötab” Venemaa
tolliteenistus, mille tõttu on Eesti piiril nädalatepikkused autode
järjekorrad.
Teha gaasijuhtme ehitustööd kohe
algusest peale väga keeruliseks. See on lõbus ja loominguline
tegevus välisministeeriumile ja võimalikule propagandatalitusele
pikkadeks aastateks. See on Venemaa valupunkt, millele saab vajadusel
vajutada.
Vorst vorsti vastu, ilma nõela pistmata! Selline
peaks olema meie vastus Schröderile ja Putinile.