Meis kõigis on peidus koonduslaagrivalvur

Nüüd, kui eriolukorra lõpp on lähenemas, on vähemalt üks asi selgemaks saanud. Oleme väga kergesti nõus loobuma oma vabadustest ja õigustest.

Täpsemalt, oleme isegi valmis ise nõudma, et need vabadused meie käest ära võetaks, lukud kinni keerataks, võtmed katki murtaks ja tükid kaugele ära peidetaks. Poliitikud ja valitsus ei pidanud pingutama ega kedagi veenma. Selgub, et põhiseadusesse raiutud üllaid põhimõtteid – needsamad, mille eest kunagi lubati kartulikoori süüa ja vabadussõjas langeti – on väga lihtne pikalt saata. Vaja on ainult natuke hirmu, teadmatust ja ühist vaenlast.

Tegu pole Eestile ainuomase arenguga. Samamoodi ja tihti isegi karmimalt on käitunud enamik lääneriike. Teema ei ole sugugi veel ka laualt maas. See, et eriolukord lõpeb, ei tähenda, et piirangud kaoksid, ning isegi kui mingid piirangud peatuvad, võib neid ju iga kell tagasi tuua. Teise, kolmanda, neljanda, üheksanda laine, sügisese tsunami või mille iganes ootuses.