Merele oma krunt Kakumäel!
Möödunud nädala lehtedes oli uudis sellest, kuidas meri nõuab oma krunti Kakumäel. Tasapisi murravad lained kilde pankrannikust ja hiilivad nõnda üha lähemale sinna püstitatud elamistele ja teedevõrgule. Mille peale inimesed muidugi tahavad hakata ehitama barrikaade, et mitte loovutada loodusele kallist maatükki. Miks küll merel ei ole õigust oma krundile Kakumäel, kui see on igal tegelasel, kel piisavalt raha?
Sellised ehmatavad kokkupõrked kohtades, kus kahejalgne peaks nagu omama kogu kontrolli süsteemi üle, mõjuvad ühtaegu kurvalt ning koomiliselt. Kits eksis linna. Tormi tõttu jäi küla elektrita. Põder põrkas autoga kokku. Puu kukkus autokatusele. Külm jäätas veetorud lõhki. Sellised tüütud meeldetuletused, et loodus on siiski veel olemas. ÜRO andmetel sai läinud aastal sellise kodeeritud teate loodusõnnetuse kujul 254 miljonit inimest. Aastal 1990 sattus loodusõnnetustesse kolm korda vähem inimesi.
Muidugi oleks inimideaaliks maailm, kust loodus on tilgatumaks pagendatud ja ümber planeedi on kaitsev kest, mis ei lase argirutiini murda ei vihmal ega ka ultraviolettkiirgusel. Ja päike võiks olla ka meie enda oma – selline, mida saaks ise sisse-välja lülitada. Ja talve võiks sisse lülitada ainult taliolümpia ja jõulude ajaks. Sellises elus ei oleks kohta ettearvamatusel ega korratusel – kogu elu oleks kokku üks Sharm-el-Sheik.
Nõnda lihtsalt see muidugi ei käi - loodusel on palju salakavalamaid ja varjatumaid meetodeid oma kohalolust märku anda. Ettemääramatud kaoseseadused, mis kohutasid looduse puhul juba metslast, ilmuvad meile üha tihedamini ka linnakeskkonnas. Ma arvan, et ei liialda kui väidan, et Tallinna kesklinn on Eesti Vabariigi kõige närvilisem ja ebakindlam koht. Kaos ilmutab end taas kesk uhkeimat inimkultuuri. Kui keskajal tegi linnaõhk talupoja ühe aasta ja ühe päevaga vabaks, siis praegu teeks linnaõhk selle pakku pääsenud vabahinge hoopis haigeks ja neurootiliseks. Tema mõte eksiks siin kiiremini ära kui rabas.
Taas märkamatult ning meie tahtest sõltumatult on kultuurist saanud loodus.
Keskse kvalitatiivse omadusena seostub sõnaga wilderness kontrollimatus. Ning seda juba linnakeskkonnas jätkub - inimene tunneb end selles ebaturvaliselt ja eksinuna, nõndasamuti nagu ennemuiste metsas. Kuigi kaasaegne ühiskond on seadnud inimese kohuseks kohaneda ebainimlikkusega – müra, saastuse, tempo ja ülerahvastatusega – ei jõua kõigi kohanemisvõime keskkonna kaose suunas perutava tempoga sammu pidada.
