Mida meie saame teha Tšetšeenia toetuseks?
Tänavu oktoobrist piketeerib paar-kolmkümmend inimest igal kolmapäeval kell 12-13 Vene saatkonna ees Pikal tänaval loosungitega "Rahu Tšetšeeniale!" ja "Lõpp rahvamõrvale Tšetšeenias!". Tegemist on rahvusvahelise kodanikuliikumisega, mille algatus tuli Lundist Rootsis. Miks meie sellega liitusime?
Kui Eesti polnud veel vaba, seisti Stockholmis, aga ka Washingtonis mitu aastat samuti igal nädalal N Liidu saatkondade ees ja nõuti meile vabadust. Kui keegi küsib, mis kasu sellest oli, siis tuletan meelde: vaid lääneriikide avalik arvamus ja pikaajaline poliitiline surve sundis Venemaa 1991 alla kirjutama Eesti Vabariigi tunnustamislepingu. Oleme saanud 13 aastat rahus oma riiki taastada. Nüüd on meie moraalne kohus olla poliitiliselt solidaarsed nende rahvastega, kes ei ole veel vabad. Veelgi suurem inimlik kohustus on seista tšetšeenide eest, kes on Vene impeeriumi vastu võidelnud kolmsada aastat ja kelle kallal on toime pandud järjekordne rahvamõrv: pool Tšetšeenia miljonilisest rahvast on kümne viimase aastaga tapetud või sõjapõgenikeks aetud. Vene inimõiguste organisatsioonide andmetel on Tšetšeenia kahe sõja käigus hukkunud 250 000 Tšetšeenia Vabariigi Itshkeria kodanikku, s.h 42 000 last. Veerand kuni pool miljonit on sunnitud põgenikeks, osa neist elab laagrites, kus puudub humanitaarabi ja kus surrakse massiliselt nälga ja haigustesse. 70 protsenti tšetšeeni lastest põeb tuberkuloosi. Venemaa keeldub välisabist ega aita põgenikke ise. Ajakirjanikke, kes püüavad sõjast kirjutada, kiusatakse taga, ähvardatakse, halvimal juhul mürgitatakse või tapetakse (vt Anna Politkovskaja vapustav, üksikasjalik raamat "Teine tšetšeenia sõda").
Vene sõjaväge on Tšetšeenia 17 000 ruutkilomeetril 80 000 meest. Nad on teinud arreteerimistest ja tapmistest äri. Esmalt kasseeritakse suguvõsalt sisse elusa vangi eest ja siis veelgi priskem summa tema laiba eest, sest tšetšeenidele on omaste matmine püha. Pluss rindeteenistus pluss pagunid pluss kindralite rahulolu, sest korralik sisesõda nõuab ju ikka väga head rahastamist ja on kõva argument nii sise- kui ka välispoliitikas – ikka selleks, et võtta tarvitusele karmimad meetmed.
Venemaa võeti 1996. a Euroopa Nõukogu liikmeks ainult tingimusel, et ta sõlmib Tšetšeenias rahu. Kõigi lääneriikide, s.h Eesti kohus on nõuda selgelt ja ühemõtteliselt selle lepingu täitmist. Jah, Kreml vilistab juba kaheksa aastat rahvusvahelistele deklaratsioonidele, ja neid on tõesti palju. Aga sinnapaika nad jäävadki, kuni Venemaa näeb, et midagi reaalset ei järgne. Tšetšeenia esindajad käisid hiljuti taas palumas Euroopa Parlamenti, öeldes, et lääneriikide abi on ainus lootus. Olukord Tšetšeenias tuleks võtta ÜRO kontrolli alla ja ette valmistada vabad valimised.
Oleme piketeerinud neli kuud. Vene saatkond pole kordagi meile ust avanud ega meie protestikirja vastu võtnud. On ka küsitud: mis kasu sina sellest saad? Kas teed valimispropagandat? Ei tee, sest ei kandideeri kuhugi. Ja siis on palutud, et ära riku ärisuhteid Venemaaga. Jah, just see ongi see piir, kus me täna siin Euroopas oma kaksikmoraaliga oleme.
Ühel pool veerand miljonit tapetud tšetšeeni, teisel pool äri (ka laiba- ja relvaäri), nafta ja julm reaalpoliitika. Kui mitu rahvamõrva veel?
