Mida on ühist Tail ja Eestil?
On ju üks rahvas kuskil parasvöötme põhjaosas, teine aga troopikas. On ju üks vaid sajand tagasi saavutanud iseseisvuse ja sõltumatuse, samal ajal kui teine on nautinud vabadust ja omariiklust sajandeid.
Aga ometi.
Ei tea keegi midagi kindlat tai rahva (või rahvaste) ajaloost enne 9. sajandit AD. Kirjalikke allikaid ei ole. Vaid arheoloogia, lingvistika, müüdid. Olid, jah, miskid hõimud ja vist isegi riigid, kusjuures isegi eriti vana ja kauaaegse ajalooga. Dateeritud lausa pool miljonit aastat vanaks. Aga kas nad olid needsamad taid, kes praegu samas kohas elavad, või miskid muud hõimud, kes seda enam teab. Ühe teooria kohaselt olevat just Indo-Hiina poolsaar see koht, kust inimkond üldse on alguse saanud. Uhkust kui palju, eks ole.
Aga ega ju meie hõimude käekäigust enne 13. sajandit ka eriti midagi teada pole. Ainult üksikuid märkmeid teistelt rahvastelt, needki vaieldavad või mitmeti tõlgendatavad. Seevastu lingvistilised, arheoloogilised ja mütoloogilised andmed viitavad selgesti, et oleme üks kõige kauem kohapeal elanud rahvaid selles piirkonnas. Vähe sellest: meie vanades regilauludes olevat märgata lausa sumeri eepose kajastusi. Me pidavat olema üks eriti vana ja tark rahvas...
Tõsiajalugu algab nii meil kui tai rahval, paraku sellega, kuidas meid vallutati ja usku pöörati.
Alates 9. sajandist hõlvas Angkori kuningriik ehk Khmeri impeerium suurema osa praegusest Tai maast. Tolle aja kohta väga rikas, vägev ja tsiviliseeritud riik. Hiiglaslikud templid, teedevõrk, veehoidlad, kanalid, koolid, haiglad jpm, mida tolle impeeriumi rahvad polnud varem näinudki. Rääkimata kõrgelt arenenud põllumajandusest, religioonist või kirjakeelest, relvastusest või ühiskonnakorraldusest.
Aga sama ju ka meil. 13. sajandil saabunud sakslased ja taanlased tõid siia samuti uue mõtlemise, tehnika, religiooni, kirjakeele, ühiskondliku korralduse. Samamoodi, vastu meie endi tahtmist ja soovi. Ometi algab just sellest ajastust meie päris ajalugu, kirjapandud lugu. Ja ometi just sealtkaudu omandasime kõik need omadused, oskused ja teadmised, mida praegugi kasutame.
Ei meil ega ka tai rahval polnud võõraste valitsejate ajal eriti kaasarääkimise õigust. Kas see oli just päris alandav orja-aeg, ei tea muidugi, aga meil 700 aastat, tai rahval umbes 500 see kestis.
Edasi lähevad meie ajalood veidi lahku.
Khmeri impeeriumi nõrgenemisel 13. kuni 15. sajanditel tekkisid esimesed Tai riigid, loomulikult tolle impeeriumi eeskujul: Sukhothai, Ayutthaya jt. 18. sajandil, pärast rasket sõda Birmaga, tõusis troonile Chakri dünastia. Osavalt prantslaste ja inglaste vahelist rivaliteeti ära kasutades välditi koloniseerimist ning säilitati ainsana Kagu-Aasias vabadus ja iseseisvus. 1932. aastast alates valitseb konstitutsiooniline monarhia ehk siis see Tai Kuningriik, mida me praegu tunneme.
Aga, kui nii võtta, siis polegi väga palju lahkuminekuid. Tõsi, omaette Eesti riike ei loodud, kuid oma demokraatliku põhiseadusliku korra suutsime luua juba varem, 1920. aastal, eks ole. Noh, kui pärastisi okupatsiooni-aegu mitte arvestada, muidugi.
Teises maailmasõjas me kumbki oma vägedega ei osalenud. Eestlaste sümpaatia kaldus sakslaste poole, Tai aga võimaldas nende liitlastel, jaapanlastel oma maal tegutseda.
Pole midagi imekspandavat, et Tai riigid olid ja on jätkuvalt tugevate hinduistlik-budistlike traditsioonidega. Praegu valitsev dünastia kannab india mütoloogiast pärinevat kuninglikku nime Rama. Suurimad ja tähtsamad templid ja terved linnad on rajatud Khmeri impeeriumist pärit hinduistlike traditsioonide ja reeglite järgi. Hinduistlikud jumalused on suure au sees koos budistlikega. Tai kirjakeel pärineb khmeri tähestikust, mis omakorda lähtub lõuna-brahmaani pallava kirjast, Indiast.
Ja ega ka meil palju teisiti. Kristlikud mugandunud nimed (Peeter, Andres, Paul, Kristjan, Maarja, Katrin jpt) on kõige levinumad ja kodusemad. Me kasutame sakslaste kaudu saadud ladina tähestikku, elame võõraste poolt rajatud linnades, kasutame kristlikku kalendrit täiesti endastmõistetavalt. Usuga on meil nagu on, aga kultuuriliselt ja ajalooliselt loeme endid ikka protestantlikku Põhja-Euroopasse kuuluvaks, lisades sinna meelsasti katoliiklikku või paganlikku värvingut.
Oleme mõlemad osalised maailmakultuuris, maailmareligioonides. Pole meil kummagil eriti palju seda "päris oma" säilinud. Kui, siis peamiselt ehk lauludes, tantsudes, rahvamuusikas, käsitöökunstis.
Naabritega pole meil kummagil eriti head läbisaamist. Oma identiteedi rõhutamine ja rahvuslik uhkus on omased meile mõlemile. Lääne kultuuri ja tarbimisühiskonna omaksvõtmine ei ole kergelt tulnud kellelegi.
Kui meil on pingeallikaks Kirde-Eesti oma vene kogukonnaga, siis Lõuna-Tais nõuavad oma õigusi malai moslemid lausa pommiplahvatustega.
Meie võrokesed ja setod kõnelevad oma keelt ja on veidi kehvemal järjel, nii nagu isaani rahvas oma keele ja elujärjega Tai kirdeosas.
Nii eesti kui ka tai naisi peetakse ilusateks.
Sisepoliitiliselt oleme mõlemad hädas populistliku erakonnaga, keda rahvas toetab, aga ajakirjandus teravalt kritiseerib.
Nii et on midagi ühist isegi nii kaugetel maadel ja rahvastel.
