On ju lohutav teada, et kuigi aeg põgeneb, siis me – võib-olla täiest jõust joostes – jõuame kuidagi sellega ikkagi sammu pidada. Mis aga saab siis, kui ajaratas pöörleb nii kiiresti, et süda läheb pahaks ja me enam ei jõua joosta? Kas sellist olukorda tähendab väljend „ajale jalgu jääma?“ Aeg on alati tugevam kui inimene, aja hammas terav ja isu julm.

Meie ühiskond muutub praegu sellise kiirusega, et ei ole palju neid, kes jõuaksid sammu pidada, pea käib ringi, raske on ennustada, mida uut toob järgmine päev. See tähendab, et meie horisont on väga ahas, me ei suuda piltlikult homsest päevast kaugemale näha ning oskused ja veendumused, mida me omandame täna, võivad osutuda homme täiesti vananenuks. Selline ebakindlus homse ees teeb ärevaks. Samal ajal uurimused kinnitavad, et ärevad ja ebakindlad inimesed on väga halvad kohanejad. Teisisõnu on hirm ajale jalgu jääda ja ärevus tuleviku pärast just nimelt need asjad, mis halvendavad meie võimalusi selles muutuvas tulevikus hakkama saada. Mida siis teha?

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: