HANS H. LUIK Foto: Tiit Blaat

LP pöördus tööandjate ja visionääride poole küsimustega: keda Eesti vajab? Keda te palkaksite? Millised alad on perspektiivikad, mida võiksid noored minna ülikoolidesse õppima, et olla tööturul konkurentsivõimelised?
Siin on arvamusliidrite seisukohad.

Hakkamasaamise võti – konkreetne eriala
Valdo Kalm, EMT peadirektor

Mul on selle teemaga seoses põhimõte – õppida tuleb konkreetset ja kindlat eriala, siis leiab alati tööd. Kõikvõimalikud üldalad – ärijuht, haldusjuht, turundusjuht – on kõige riskantsemad valikud. Tööandjana näen teravalt, kuidas ei jagu näiteks häid insenere. Tööpuudus on inseneride hulgas alla ühe protsendi, keskmine palk on vaieldamatult kõrgeim. Sama arstidega, eriti erialaarstidega.
Toetan praegust haridusreformi, mis tõstatab küsimuse, kas meie ühiskond vajab nii palju kõrgharidusega inimesi, eriti pehmetel aladel. Sõel, kes pääseb ülikooli, peaks olema palju tihedam. Ka kutsehariduskooli lõpetades on võimalik saada väga hea töö. Noor peaks üsna adekvaatselt hindama, kas tal on üldse mõtet kõrghariduse poole püüelda või saab ta konkreetse eriala omandada hoopis kutsehariduskoolis, neid on meil Eestis väga häid. Rakenduskõrgkool IT-kolledž annab väga korraliku IT-hariduse. Hiljem võib omandatud erialale alati midagi juurde õppida – juurat, juhtimist, turundust. Kui lõime EMT juurde IT-arenduskeskuse, siis otsisime sinna tööle kogemusega inimesi, muidu on EMT-sse ja Elioni tulnud paljud noored tööle koolipraktikate ja ka avalike konkursside kaudu ning alustanud on nad üldjuhul lihtsamatest ametitest. Omandatud küsitav kõrgharidus ongi paljude praeguste noorte probleemide allikas. Õpitud on eriala, millele ei ole turgu, ja siirdutud siis välismaale lihtsale tööle, et ära elada. Mitte kunagi varem pole me tööandjate keskliidu volikogu ja kaubandus-tööstuskoja juhatuses rääkinud nii palju haridusest, kui viimasel ajal. Selgub, et kõrgharitud noori on palju, aga kui hakkad otsima konkreetset spetsialisti, siis pole neid kusagilt võtta! Rumal olukord, mis sai tekkida erakõrgkoolide vohamisega mõned aastad tagasi. Haridussüsteemi tuleb radikaalselt muuta, see on meie noorte ainus pääsetee.

Noored ja andekad, kus te olete?
Hans H. Luik, Ekspress Grupi suuromanik

Patt oleks öelda, et ma pole Ekspress Grupi meeskonnaga rahul. Iga tööandja oleks õnnelik. Ent üht pean küll ütlema: ei ole niiväga neid uusi tulijaid, kes põleksid soovist kedagi troonilt tõugata. Meedias on keerlema jäänud üks ja sama proffide seltskond. Ingrid Veidenberg tuli meile Postimehest, Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Mikk Salu hakkas omakorda Postimehe reporteriks. Ekspress Grupi eelmine juhataja Priit Leito tuli Õhtulehest ning siirdus TV3-e. Uus juhataja Gunnar Kobin töötas juhatajana ka aastaid varem. Seesama Gunnar tegi koos Urmo Soonvaldiga Delfi ja EPL-i ühendtoimetuse, Ingrid lükkas käima ajalehe LP. Head profid. Ent kus on uued „ründajad väljastpoolt ringi”?
Kes tahab Eesti firmas, Baltikumi internetiliidris tööd saada, ei pruugi olla õppinud kommunikatsiooni ega ristmeediat. Need saab selgeks ühe aastaga. Võib olla õppinud arstiks (nagu Eesti Päevalehe kunagine marketingidirektor Evelin Ilves). Sobib keemiaharidus, nagu Eesti Ekspressi analüütikul Margus Järvel. Põhiline, peaks olema ambitsioonikas. Noored, kes meile sobiksid, kaovad kuhugi PR-konsultandiks või panga turundusosakonda. Ühesõnaga, hoiduvad kõrvale lahingust oma nime all.
Andke endast märku, noored Mihkel Kärmased, Kalle Muulid, Gunnar Kobinid!

Juht on endine teenindaja
Kati Kusmin, Baltika juhatuse liige

Moetööstuses ja kaubanduses on perspektiivikad valdkonnaspetsiifiliste oskustega ametid. Lisaks on oluline noore kirg ja tahtmine moevaldkonnas tegutseda. Julgustaks noori unistama ja olema aktiivsed – juba õppima asudes tuleks mõelda, mis valdkonnas või ettevõttes nad sooviksid tulevikus töötada, ning selle nimel ka reaalseid samme astuda. Selleks on praktika, avatud uste päeval osalemine või ettevõttesse sooviavalduse saatmine.
Baltika on unikaalne ettevõte mitte üksnes Eestis, vaid kogu Baltikumis. Vajame lisaks üldlevinud ametikohtadele palju spetsiifiliste oskustega töötajaid, näiteks moedisainereid, merchandiser’eid, visual merchandiser’eid (spetsialistid, kes suunavad kauba õigesse poodi ja korraldavad selle väljapaneku poes – toim) rõivatehnolooge ja konstruktoreid. Suur osa Baltika tulust tuleb jaekaubandusest. Moekaubanduses on teenindajal eriti tähtis roll ning Baltikas on teenindaja ametikoht hea stardipositsioon edasiseks karjääriks. Paljud tänased peakontori töötajad on Baltikas töötamist alustanud just kauplusest ning me toetame igati ettevõttesisest karjääri. Näiteks käivad kaupluste töötajad n-ö töövarjuna tutvumas peakontori ametite ja tööprotsessidega. Viimasel ajal meedias levinud negatiivne alatoon teenindaja ametikoha suhtes on kahetsusväärne. Jae- ja hulgikaubandus on oma ligi 80 000 ametikohaga Eesti üks suurimaid majandusharusid. Et teenindajad saaksid end nii rakenduskõrghariduse kui ka akadeemilise hariduse toel arendada ja karjääri edendada, oleks tore taaselustada näiteks kunagine populaarne Tartu ülikooli kaubanduskõrgharidus või Tallinna tehnikaülikooli teeninduskõrgharidus.
Baltika panustab ise aktiivselt moe- ja rõivavaldkonna haridusse, et valmistada tuleviku jaoks ette moetööstuse ja -kaubanduse spetsiifikaga kursis olevaid töötajaid. Tihe koostöö on meil Eesti kunstiakadeemiaga, mille moedisaini õppekava arendamises osaleme. Enamik meie brändide moedisainereid on lõpetanud just EKA. Lisaks on meil koostöö Tallinna tehnikakõrgkooli ning Tallinna tööstushariduskeskusega, mille tudengitele korraldame infopäevi, kus tutvustame moeettevõtte protsesse ja igapäevatööd. Pakume aktiivselt praktikakohti – viimase aasta jooksul on Baltikas praktikal olnud enam kui 60 nimetatud koolide tudengit, kellest mitmed on meie tänased töötajad. Juhina valin võimalusel alati kandidaatide seast neid, kel on peale teoreetiliste teadmiste ka ametikohal toimetulekut toetav varasem praktiline töökogemus.

Keskkonnakaitsja versus aednik
Raivo Külasepp, Grüne Fee juht, aasta põllumees 2012

Kuigi viimaste aastate demograafiline situatsioon ei ole olnud just soodne tööjõu taastootmiseks, oleme ometigi kentsaka probleemi ees, et haridustee lõpetanutele ei jätku erialaseid töökohti. Süü peitub selles, et koolitamine erialatsi ei toimu tegelikest vajadustest lähtuvalt, vaid mingite muude kriteeriumite järgi.
Arvan, et noorte tulevase elukutse valiku tegemist tuleks suunata ja selleks võiks kasutada riiklikke teavitusalaseid ja materiaalseid hoobasid. Ühiskonnale on ju kasulikum, kui hariduse andmiseks kulutatud vahendid on optimaalselt ja sihipäraselt kasutatud, nõnda et oleme kohe pärast õpiperioodi lõppu saanud nii vajaliku töötaja kui ka maksumaksja. Elukestev õpe ei saa olla põhieesmärk, vaid võimalus muutunud olukorras adekvaatselt reageerida.
Kindlasti on Eestis hetkel puudus insenerikoolituse saanud inimestest. Meie tegevusvaldkonnas on puudus koolitatud aednikest, sest see eriala pole noorte seas populaarsete killast. Küll on aga hetkel populaarne samas valdkonnas näiteks keskkonnakaitse eriala, kus õppidasoovijaid ja ka õppekohti on tunduvalt rohkem kui võimalikke tulevasi erialaseid töökohti.
Sooviksin palgata erialase ettevalmistuse saanud töötajaid, kes on teinud oma valiku teadlikult ning omavad selget ettekujutust, mida tulevane töökoht endast kujutab.

Eesti päästaksid spetsialistid välismaalt
Tiit Paananen, Skype Eesti juht

Enne, kui defineerida, kas ja keda me vajame, tuleks laiemalt teadvustada: miks? Viimase kümnendi jooksul on riigist välja rännanud palju tööealisi inimesi, eelkõige just noori, oskustöölisi ja meditsiinitöötajaid. Trend jätkub. Koole külastades olen noortelt uurinud, kui paljud on mõelnud välismaale minna – käe tõstavad pea pooled. Peale selle kaotavad vähem atraktiivsed sektorid nagu haridus, tervishoid, põllumajandus ja keemiatööstus hulgaliselt töötajaid nende pensionile siirdumise tõttu. Kuid puudus pole mitte ainult inimestest, kel on neli jäset ja kaine pea. Uusi töökohti loovad pidevalt juurde info- ja sidesektor, masina- ja elektroonikatööstus, keemiatööstus ning teised teadus- ja tehnikavaldkonnad, kes vajavad kõrgelt kvalifitseeritud inimesi. Nii on näiteks infotehnoloogia ettevõtetes täna puudu kuni 2000 töötajat. Sektor ise on seadnud eesmärgiks IT-valdkonnaga seotute arvu aastaks 2020 aga kolmekordistada. Hinnanguliselt on vaja tööjõuturule mõne aasta jooksul 140 000 uut kutse- või kõrgharidusega inimest. Kuidas siis muuta Eesti atraktiivseks töökeskkonnaks, kus luuakse kõrge lisaväärtusega töökohti? Selleks on meil vaja siia tuua kõrgelt kvalifitseeritud ja suure teadmistepagasiga asjatundjaid, kes aitaksid meie konkurentsivõimet tõsta. Olgu nendeks siis näiteks spetsialistid, kes asendaksid siit väljarännanuid. Või õppejõud, kes ülikoolides õpetamise kvaliteedi arengule hoogu juurde annaksid. Või meil puuduvate teadmistega insenerid, kes tugevdaksid Eesti ettevõtetes töötavate spetsialistide know-how’d.
Kuid arvestada tuleks, et välismaalasest töötajaid tuleb kohelda kohalikega samaväärselt – tööle kandideerimisel ja palkade maksmisel võrdsest positsioonist selleni, et neile loodaks võimalused elada siin koos perega täisväärtuslikku elu, et oleks koolikohad, lasteaiavõimalus jne. Täna on Eestisse tööle asumine aetud absurdsuseni keeruliseks, mis pole aga jätkusuutlik poliitika.

Millal sa viimati õppisid?
Linnar Viik, visionäär

Liialt lihtne on toetuda rahvusvahelistele uuringutele ning kaasa noogutada tõdemustele individuaalsete oskuste ja teadmiste konkurentsivõimelisest profiilist. Jah, kindlasti on oluline see, et faktide kõrval osatakse luua seoseid ning tähendust, tähtsad on valdkondade piire ületavad ning siduvad teadmised, väga oluline on uute tehnoloogiate ning uue meediaga kiire kohanemine ja hädavajalikud on sotsiaalsed võimed ning eneseväljenduse oskus.
Kuid kas ainult selliseid oskuseid ja teadmisi on tulevikus vaja? Kas on ka ruumi omaette nohistavale, rutiini armastavale inimesele? Ma olen seda meelt, et Eestil on nii praegu kui ka tulevikus vaja kõiki erinevaid inimesi ning kõiki neid erinevaid inimesi peab olema võimalik tunnustada ning innustada end teostama viisil, millest nad rahulolu tunnevad. Keerulisem küsimus on, kuidas aidata inimestel endale pidevat arenemisvõimalust andvat elu- ja töökeskkonda kujundada? Noortele pole mõtet moraali lugeda sellest, et täna algabki tulevik ja praegu tuleb end tulevase heaolu nimel pildituks pingutada. Ometi on just põhikool see vanuseperiood, kui kujunevad välja (ning pahatihti põlevad läbi) oodatud talendid ning unarusse jäävad (ning lõkkele löövad) ootamatud talendid. Tahaksin võimaldada just põhikooli õpetajatele mitu korda rohkem aega tegelda õpilastega väiksemates rühmades.
Noored noorteks. Saime meie riigi, valitsuse, kooli ja vanemate suunamisest hoolimata hakkama, saavad ka praeguse aja noored. Tulevikus aga elavad ka inimesed, kes on praeguseks oma haridustee lõpetanud. Kuidas 35+ põlvkondade jaoks võimaldada ning muuta uueks normaalsuseks see, et nad iga viie aasta tagant vähemalt kolme kuu jooksul uusi teadmisi omandaks? Mitte pärastlõunastel või kahepäevastel koolitustel, vaid korraliku semestri kestva ja põhjaliku kooliskäigu ette võtaksid!