Midagi on mäda, kui ülikoolid eelistavad ingliskeelset haridust emakeelsele

Emakeel on omakeelse kirjanduse, omakeelse kultuuri ja omakeelse riigi aluspõhi. Oleme oma emakeelt kultuuri- ja hariduskeelena teadlikult arendanud üle saja aasta. Miks peame siis veel tänagi muretsema selle pärast, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutatav

Väikese rahvana kardame võõraid oma õuele lasta, ei usu, et nad võtavad omaks meie keele ja kultuuri, pelgame kaotada seda vähestki oma. Teiselt poolt püüame üle võtta suurrahvaste kombeid, kultuure ja keeli, et kindlustada enda püsima jäämine globaalkultuuris. Nõukogude ajal oli meil suur probleem, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me Eesti Vabariigi tagasi saime, siis emakeele kasutusvaldkondade hulk laienes, näiteks vahetas see välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmed keelekasutusvaldkonnad majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutavad üha rohkem inglise keelt. Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks.

Kõik argumendid, mida esitatakse ingliskeelse magistri- ja doktoriõppe poolt, peavad silmas rahvusvahelist teadust, eesti teaduse ja teadlaste eksporti teistesse riikidesse ning teiste riikide teadlaste-õppejõudude ja üliõpilaste importi Eestisse. Täpselt samasugused eesmärgid nagu muulgi majandustegevusel. Nii sõidetakse hõlpsasti üle varasematest kultuuri­kihistustest, pannakse kinni eestikeelseid kultuuri- ja haridusasutusi ning õppekavu, kui nad ei ole rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelised. Eesti vajadused ununevad.

Aga Eesti riigi eesmärk ei ole majanduse arendamine, see on üksnes vahend. Eesti riigi eesmärk on Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine. Eesti riigi loomisest alates on meie kõrgkoolid olnud rahvahariduslikud õppeasutused, nende eesmärk on eestikeelse haritlaskonna loomine, et riik saaks funktsioneerida ja areneda eestikeelsena. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Kui ülikoolist tehakse rahvusvaheline koolituskeskus, mille ülesanne on osutada maailmale ingliskeelset teadus- ja haridusteenust, siis kaotatakse side ühiskonnaga, s.t selle Eestiga, kes ülikoole rahastab. Mida seal loodava teadmisega tehakse, kes seda teadmist vajab ja haldab ning kellele seda luuakse? Ülikool lakkab olemast Eesti poliitiline, ühiskondlik ja kultuuriline mõjutaja.

Muidugi me oleme uhked iga eesti teadlase üle, kes suurendab Eesti tuntust maailmas. Aga suurem osa kõrgharidusega spetsialistidest jääb tööle Eestisse. Mis mõtet on koolitada neid inimesi inglise keeles? Mis saab Eestist, kui tema õpetajad, ajakirjanikud, arstid, juristid, poliitikud jt ametite pidajad on tulevikus ingliskeelse haridusega? Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Meil on poliitilisi liikumisi, mis on vastu venekeelse tööjõu ja tõmmunahaliste islamiusuliste Eestisse lubamisele. Samal ajal võtame rõõmuga vastu inglise keelt rääkivaid tippspetsialiste, juhtivtöötajaid ja professoreid. Ometi on just nende inimeste mõju ühiskonna ­põhistruktuuridele otsustav, sest toob kaasa eesti keele kasutusvaldkondade kokkutõmbamise. Nende pärast on eestikeelne teadus ja kõrgharidus kadumisohus nagu lendorav. Tööl muutub suhtluskeeleks inglise keel, mis muidugi hõlbustab tööjõu importi. Ingliskeelne kõrgharidus toob paratamatult kaasa surve ingliskeelse gümnaasiumi- ja seejärel ka põhihariduse arendamisele, sest vaid keeleoskajatel on võimalus haridusteed jätkata. Ingliskeelse hariduse saanud õpetajadki hakkavad eelistama ingliskeelset kooliharidust, sest eestikeelset eriala- ja koolisõnavara nad ju ei tunne.

Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilukirjanduskeelt, ametikeelt. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab. Meie väärtustega on midagi mäda, kui me peame ingliskeelset teadust ja haridust emakeelsest väärtuslikumaks. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes emakeelse hariduse eelistamist võõrkeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üks neist on kavatsus loobuda õigekeelsuse arvestamisest ­emakeele riigieksami kirjandusülesannete hindamisel. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keelekasutus on üksnes koolihinde teema. Kui seda hindamisel ei arvestata, siis faktiteadmiste kõrval on väljendusviis ja korrektne kirjakeel teisejärguline. Haridusjuhtidel on ununenud, et keel on töövahend, et eesti keelt hakkab pärast kooli kasutama oma igapäevase töövahendina sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eelduseks. Riik ei tule toime, kui teda iga päev toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta, isegi magistriõppesse või doktoriõppesse võiks saada mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elu- ja töökogemust. Aga ülikoolis või doktoriõppes ei hakka keegi enam õigekeelsust õpetama; vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse ­mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei olegi kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldus­otsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirjakeelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist juurutada seadusega. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madalstiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuriliste väärtushinnangutega, keelekasutaja ei tunne vastutust emakeele ees. Töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab hirmsasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame vaatama, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas eriliseks muudab ja milles ehk Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Eesti keele ja kultuuri väärtustamine ei ole ainult tunne, see on eeskätt tegu.

Lühendatud ettekandest tõlkija ja keele­mehe Henno Rajandi 90. sünni­aastapäeva mälestuskonverentsil 19.10.2018 Tallinnas Kirjanike Majas.