Mihhail Lotman: Terroristid ja vampiirid

Enesetaputerrorism on ühtaegu nii kõige absurdsem
kui ka kõige puhtam terrorismivorm.

Millest ei tohiks terrorirünnakute kontekstis üldse rääkida ja millest paraku pidevalt räägitakse, on mingisugused ideaalid, vabadused, põhimõtted jne. Mõrtsukad on mõrtsukad ja nende ainus ideaal on tapmine. Igasugused arutlused vaimus “ma mõistan küll hukka terroriakti, aga...” (järgneda võivad ükskõik kui õilsad loosungid vastutustunde, sallivuse või võõra kultuuri austamise kohta) pole tegelikult midagi muud kui solidaarsusavaldus terroristidele.

Terroristi eesmärk – ja see käib mis tahes rahvusest terroristi kohta, olgu ta 19. sajandi vene anarhist või IRA või ETA või al-Qaida jünger – on surmade ja purustuste kaudu hirmu külvamine. Motiivid, ja tihti isegi sihtmärgid on sekundaarsed. Mida sümboolsem sihtmärk ja ohvriterohkem teostus, seda parem. Selles mõttes on enesetaputerrorism ühtaegu kõige absurdsem ja kõige puhtam terrorismivorm. Terrorist, kes kannab pommivööd või sõidab lõhkeainega täidetud autoga, et end rahvarohkes kohas õhku lasta, ei tunne inimesi, kelle ta tapab. Toimub kahekordne dehumaniseerimine: tema ohvrid on objektid, mis kuuluvad hävitamisele, ja ta ise ei ole enam inimene, vaid relv (mõõk issanda kätes vms).