Mihkel Kunnus: Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine
Ta kirjutab: “Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti! Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb! Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole, keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku!” Ja nii edasi, ikka ja jälle, ikka ja jälle. “Mis on olnud, see saab olema, ja mis tehtud, seda tehakse veel, ei ole midagi uut päikese all!”
Tuumafüüsik Niels Bohr on öelnud, et triviaalne tõde on see, mille eitus on absurd, aga suur tõde on see, mille eitus on samuti suur tõde. Umbes nõnda on ka põrguga. Zooloog Aleksei Turovski sõnutsi on kaks pädevat põrgu definitsiooni. “Esimene: mitte midagi äratuntavat, ruum-aeg, kus ükski signaal, ükski ärritaja,ükski heli, nähtav signaal, lõhn või kompimismeelele apelleeriv puudutus ei ole raasugi tuttav. Ja teine seisund: ainult peeglitest koosnev ruum, kus te olete üksinda ja näete ainult ennast. Kõik on absoluutselt tuttav.”
Ei midagi uut päikese all, ohkab Koguja oma ülimat elutüdimust. Võib-olla mingit sarnast ängi mäletavad vanemad inimesed nn stagnaajast, mida olevat iseloomustanud samuti täielik lootusetus muutustele.
Meil on praegu aga kogujaliku elutunde suur vastandäärmus, kogujaliku põrgu vastandpõrgu – kõik muutub pöörase kiirusega ja milleski ei saa olla kindel. Osa pole enam selleski kindlad, et ka homme ikka päike tõuseb. Iga homne ähvardab olla väga palju erinev tänasest.
Ka need, kes rääkisid, et kriisid on loomulikud, et majandus ongi tsükliline, möönavad nüüd, et see kriis on suurim, on enneolematu. Tsükkel tähendab korduvust, korda, midagi, mis on olnud ja tuleb jälle. “Kas kõik saab ikka korda?” küsitakse murelikult. “Tehtagu see asi korda!” nõuab õiguslane. “Kord olgu majas!” kõmistab moralist. “Peaasi, et majandusega on kõik korras,” täpsustab viimase sugulane, kes peab inimliku korraloome kõrgeimaks orientiiriks igavest maksumäära. “Nii, võtame nüüd end kokku ja teeme kõik korda!” kutsub üles entusiast.
Tõesti, jätame korraks kõrvale need, kes ei jõua ära vaielda, kas igavene väärtus peaks olema põhiseadus, tuumikperekond, tulumaks või miski muu. Pühad on üks selline asi, millega inimesed ise loovad korda, täpsemalt, rituaalse käitumisega pühade ajal. Rahustava, turvalise ja kodustava korduvuse loomiseks tehakse väga palju samu asju, süüakse sama toitu, kuulatakse samu laule – presidendi kõne ja kingituste jagamiseni välja. Abistatakse kodutuid ja loetakse moraali.
Moraal on kordamise ja korra asi. Küll on tore jälle kuulata kantslist, et ligimest tuleb aidata ja mammona kummardamine on patt. See on nagu kartul või päikesetõus, millest iial ei tüdine. Meenuvad Elli Soolo luuleread:
aga kas sina usuksid
kui päike ütleks üks päev
et ta homme enam ei tõuse
Kuigi mitte tõusta ähvardab nimelt päike, mitte majanduskasv, on see üks kurvemaid luuletusi, mida olen lugenud. Luule, see vanamoodne, on hea, sest see on eriti korrastatud tekst. Riim on ju korduvus.
Essee aga ei ole hea žanr pidulikku aega. Muide, mõtlemine üldse, sest see kipub looma uut, avama uusi vaatenurki. Mõtlemine ja loovus on üks neid valdkondi, mis on korduvusele selja keeranud, miski, mis ihaleb uut, miski, mis ei lepi ühe ja sama pideva ülekordamisega. Seepärast on moralistide ja mõtlejate vahel alatasa sügavaid lahkhelisid. Moraal tähendab piire ja piiride põlistamist, tunnetus aga piiride ületamist ja uute perspektiivide avamist. Ja see pingeväli on inimhinge kodu. Ei suuda inimene täielikult loobuda ei mõtlemisest ega südametunnistusest. Ja kui mõni suudabki, siis teised arvavad ta omade hulgast välja.
Praegune maailmalõpumeeleolu pole põhjustatud neist paljudest erinevatest maailmalõpulugudest, mis meedias ringlevad. Hoopis maailmalõpumeeleolu on selliste lugude ringlemise põhjuseks. Sellised lood hakkavad alati hulgakesi ringlema, kui ühiskonda tabavad väga suured muutused. Suured muutused tähendavad ühe korra kadumist ja kõik, kes peavad seda korda maailmaks – ja iga hästikodunenud ja moraalne inimene peab! –, tajuvadki selle korra lõppu maailmalõpuna.
Näiteks sellele, kellele Nõukogude Liit oli kodu ja kodune, oli Liidu lagunemine maailmalõpp (“XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof”), aga see, kellele Nõukogude Liit ei olnud kodu, vaid võõras monstrum, tervitas selle lagunemist ja lootis rõõmuäreva hingega vana ja koduse korra taastumist. Selline äratundmine – et iga korra kadumist saadab moraalipaanika – on ajaloolase lohutus. Seegi on maailma kord, ajalooline seaduspära.
Korda luuakse näiteks ka aastavahetusel rakettide laskmisega. Omavalitsusedki tellivad ilutulestiku. Igal aastal. Siirad ja vahetud inimesed naudivad värvidemängu, löövad kokku vahuveiniklaase ja soovivad üksteisele ikka ühte ja sama soovi.
Aga võib-olla on seal kuskil ka mõni korrarikkuja, kelle jaoks pole suitsujoaga taevasse kärgatav rakett ilus värvidemäng, vaid linnadest põgenevad linnuparved, hüsteerias koduloomad, taevasse lastud raha ja keemiareostus. See õnnetu hing on läinud mõtlemise amoraalsele teele. Ta ei ole enam vahetu ja siiras, sest seoseahelad, mida ta teadvus loob, on tajust lahutatud, mistõttu ei tule talle enam piim poest ega raha automaadist, sardell pole roosa vorstike, vaid peenestatud loomakorjus peensooles, nutitelefonist kostab alati Hiina lapstöölise nutt ja loomade varjupaik pole heategevus, vaid drive-in fastgood, kus lühinägeliku kaastundega linnainimesed ostavad indulgentse “poest tulnud” loomatoiduga. Jaa, mõtlemine, tajust vabastatud ja üha pikenevad seoseahelad, on iga korra potentsiaalne vaenlane, sest “kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu!”.
