Delfi TV valimiskohvik Foto: Ester Vaitmaa

Sokrates oli Platoni õpetaja ja Platon omakorda Aristotelese õpetaja. See kolmik on õhtumaise mõttekultuuri aluseks. Kuna Sokrates ise midagi kirja ei pannud, siis piirdutakse tihti Platoni ja Aristotelesega, kelle suuruse ja mõju kirjeldamisel ei väsi kommentaatorid võistlemast, kes suudab vägevama ülivõrde välja nuputada.

Kogu Euroopa filosoofia pole muud kui ääremärkused Platoni töödele, kinnitas Alfred North Whitehead (1861–1947). Keskajal oli Aristotelese autoriteet nii suur, et talle viidates öeldi lihtsalt Filosoof. Tänini suurima maailmausundi katoliikluse keskne teoloog püha Aquino Thomas ehitas kogu katoliikliku teoloogia suuresti Aristotelese filosoofiale. Katoliku kiriku rüpest sündis Saksamaal hirmsa tüliga protestantism, millest omakorda üha rohkem ilmalikustuv humanism.

Nende tülidest kasvas üsna orgaaniliselt välja moodne loodusteadus – võib ehk öelda, et suurima mõjuga vaimne suundumus inimkonna kui terviku ajaloos üldse. Suur vene geokeemik Vladimir Vernadski (1863–1945) välmis mõiste “noosfäär”, mis tähendab mõistuse läbi tekkinud mõjutusi ja keemilisi ümberkorraldusi planeedil. Ja just loodusteaduste teke paisutas Maa noosfääri nii hirmutavaks ja ohtlikuks, et kliimaproblemaatikaga peavad praegu tõsiselt tegelema tänapäeva mõjukaimad inimesed, nii Rooma paavst kui ka USA president. Maa on aga Universumi osa ja seega võib öelda, et eelmainitud filosoofid on kosmiliste tagajärgedega mõtlejad (see on minu panus eespool mainitud ülivõrdevõistlusse).

Et tulla Maalt maa peale tagasi, teeme nüüd sümboolse märkuse: Sokrates, Platon ja Aristoteles olid kõik kreeklased. Veelgi paremini kõlab see saksa keeles: Sie waren ­Griechen, gottverdammt!

Avalehele
9 Kommentaari