Miks Eesti elanikud joovad nii palju?
Ei pea ju seletama, millest jutt käib ja mida tegema hakatakse?
Suhtumine alkoholi tarvitamisse on meil ju üldiselt ikka positiivne. Seda reklaamitakse, sellega meelitatakse, seda pakutakse, kiidetakse ja soovitatakse lauludes, kõnekäändudes, seltskondades. Et tõstab tuju, parandab haigusi, toob rõõmu, aitab suhelda jne. Halvustatakse mittejoojaid: "Kas sa siis mees ei olegi?!", "Kas sul siis meiega ei kõlbagi võtta?!" jne.
Tunnustatakse neid, kes võivad kõvasti kärakat panna ja ometi justkui kained olla ning isegi muid asju ajada. Joomasõprus on igal juhul tähtsam kui perekond või muud kohustused. Viin ja yldse alkohol on püha. Seda ei tohi raisata. Isegi joomaseltskonnast yksinda lahkumine on nagu teiste solvamine, mistõttu tuleb seda alati pikalt põhjendada ja vabandada.
Juuakse lausa võidu. Kõik peavad võrdselt sammu pidama. Kes hiljaks jääb, saab trahvilöögid. Ringi ei tohi kinni hoida. Kes liiga vara ära kukub, see pole piisavalt harjutanud. Mida kauem rajal püsid, seda kõvem oled. Kõige kangem on see, kes kõik teised laua alla joob.
Alkoholimürgistustest tingitud surmade arv on meil kolm korda kõrgem kui Euroopa keskmine. Sest eestlaste joomakombed on tõepoolest jubedad. Kõik tuleb ära juua ja võimalusel veel juurde tuua. Juuakse mäluauku, oksendamiseni, teadvuse kaotuseni, ümberkukkumiseni.
Kust need veidrad kombed pärinevad? - Eks see ole ju segu saksa burshide ja vene blatnoide kommetest. Lisaks veel euroopalik napsitamise kultuur. Aga, noh, matsid jäävad matsideks.
Proovi sa kõrgenenud enesehinnanguga ja hägustunud mõtlemisvõimega inimesele vaikselt ütelda: "Sulle ehk aitab tänaseks..." või et: "Sa oled purjus." - Hullemat raevu, mis sellele järgneb, on võimatu ette kujutada.
80 protsenti Eesti täiskasvanust elanikkonnast tarvitab alkoholi. See on joomahaigete inimeste maa. Ja seda maad valitsetakse joodikute heaks. Siit ka selgub, miks poliitikud midagi ei tee: nende valijad tahavad edasi juua.
Räägitakse, et riigi alkoholipoliitika on vaid tagajärgedega võitlemine ja et põhjused on hoopis sügavamal. Ometi ei ole kuskil märganud, et neist sügavamtest põhjustest juttu oleks. Ainult mingid hämarad vihjed, nagu et kõik algab kodusest kasvatusest, et ühiskonna suhtumine peaks muutuma vmt.
Miks siis inimesed joovad nii palju? Peamine põhjus on perspektiivitus. Jõuetus, suutmatus, saamatus midagi teha või korda saata. Nõmedus, hall argipäev, närvesööv perekonnaelu, koolistress, vähetasuv töö, rahuldamata seksuaalelu, lootusetus, nojah, põhjusi leiab rohkemgi.
Väljapääsu nägemata siis juuaksegi. Joomine ju tõstab enesehinnangut, on nagu millegi tegemine, see on isegi nagu julgustükk, eks ole. Eriti kui teised joomakaaslased sind toetavad ja imetlevad.
Ja mida siis muud teha, kui midagi teha pole? Ainsad variandid ongi baarid-klubid, kus joomine on endastmõistetav. Kel rahakott ei kannata, need ostavad poest ja joovad nurga taga või kodus või oma seltskondades.
Aga ilmselt veelgi suurem hulk alkoholi juuakse ära lihtsalt niisama, ilma mingite seltskondadeta või pidudeta. Igapäevast õllelibistamist teleka ees või muude toimetuste kõrval ei pea keegi nagu yldse joomiseks. Või klaasikest brändit-viskit kohvi juurde. Või kerget veinilimpsimist, lihtsalt niisama.
See oleks nagu siis see "mõistlik" ja "kultuurne" tarvitamine. Nojah, olgu peale. Aga kui see kestab päevast päeva ja aastast aastasse? Ja kui iga nädala-paari tagant pannakse ikka ka korralikult "pidu"?
Kerges vines kirjutatakse ajalehe-lugusid, paraja auru all tehakse raadiosaateid, päris täis olles kirjutatakse netikommentaare. Ja kellele? - Ikka neile, kes on samamoodi purjakil. Mis ime siis, et kommertsmeedia läheb üha kollasemaks, teemade käsitlused üha pealiskaudsemaks ja labasemaks. Skandaalid, paljastused, keelepeks. Rahva huvi peab ju üleval hoidma, et saaks reklaami müüa ja kasumis püsida. Reklaamitakse aga muidugi jälle alkoholi. Ring täis.
Kusjuures, seda kõike peetakse täiesti loomulikuks. Alles see oli, kui ühes raadiosaates arutati selle üle, et mida küll eestlased tarvitasid enne kui mõisates hakati viina põletama.
Heh. Nagu poleks võimalik üldse ilma alkoholita elada. Asjaolu, et maailmas on miljardideid inimesi, kes üldse ei joo, on eestlaste jaoks vist lausa arusaamatu. Midagi nad ju ikka tarvitavad, on tavaline arvamine selle kohta, korduvalt kuuldud. Või siis haletsetakse häbematult, et neil usk ju ei luba. - Nojah. Jumal, paraku on eestlased sellisest usust ilma jäänud...
Võibolla tõesti aitavad joomarluse vastu spordiväljakud või muid vaba aja veetmise võimalused. Miks siis muidu suured alkoholitootjad neid sponsoreerivad, et reklaamipinnad ja nimed endile saada. Ohtlik ju, kui rahvas hakkabki kultuurselt aega veetma ja unustab joomise. Aga proovi sa mingit jalgpallimatshi või vabaõhuetendust korraldada ilma alkoholita. Lootusetu, keegi ei tuleks kohale.
Kindlasti aitavad ka müügipiirangud, hindade kõrgendamine, tõhusam järelvalve ja karmimad karistused. Kui ikka kutsikas ei oska korralikult käituda, siis tuleb teda hoida rihma otsas. Kujuta näiteks ette, et alkohol on igal pool ja igal ajal poolmuidu saadaval ning teedel ja tänavatel on "õhk puhas". - Kui see peaks kedagi huvitama, siis suures osas maailmast see ongi nii. Aga Eestis? - Tõesti, ei taha vist ette kujutada...
Võibolla aitab ka tähtsa näoga seletamine, et kõik algab kodust ja et ühiskond ise peab muutuma vmt. Nii see ju ongi. Andekamad lapsed võiksid minna õppima kinniste campustega eliitkoolidesse, kuhu kodu ja ühiskonna mõjud ei ulatu. Õpib neis välismaa eliitkoolides juba praegu ka mitmeid kümneid Eesti lapsi, aga pärast lõpetamist nad enam Eestisse tagasi ei tule. Kontrast kodumaa ja muu maailma võimaluste vahel on juba liiga suur.
"Pidu" ei tähenda eesti keeles enam ammu midagi muud kui lausjoomist. "Lõbus seltskond" ei tähenda muud kui purjus kampa. On nagu omaks võetud, et paljusid asju saabki ainult siis teha, kui on julgust võetud, st ainult purjuspäi: pidutseda, laulda, tantsida, flirtida, seksida...
Paraku, ka laamendada, tüli norida, kakelda, varastada, röövida ja tappa.
Valdav enamik mõrtsukaid on ju purjus. Enamus surmavaid vigastusi tehakse ja saadakse purjuspäi. Suurem osa enesetapukatseid on purjuspäi tehtud.
Taasiseseisvumisest saadik on Eestis alkoholi tõttu hukkunud juba ligi poolsada tuhat inimest; igal aastal hukkub üle kahe tuhande.
Alkohol tapab 6 korda rohkem inimesi kui kokaiin, heroiin ja kõik teised ebaseaduslikud uimastid ning AIDS kokku. - Ja ometi reklaamitakse seda endiselt!
Kuskil peaks olema see piir, kust enam tagasi pöörduda pole võimalik. Igatahes on WHO eksperdid juhtinud tähelepanu, et alkoholi tarbimine Eestis on juba kahekordselt ületanud selle piiri, mis on rahvana säilimise aspektist rahvastiku tervisele saatuslik.
Nojah, ikka võib lällata, et Venemaal ja Kasahstanis juuakse veel rohkem. Või et suur osa tarbimise statistikast läheb Soome turistide arvele. Või et Gorba keeluseaduse ajal joodi sama palju.
Phäh. Igal joodikul on ju alati mõni tuttav, kes joob veel rohkem. Õigustustest ei tule selle teema puhul kunagi puudust.
Täna suri Eestis joomise tõttu viis või kuus inimest. Homme sureb neid samal põhjusel sama palju. Niisamuti ka ylehomme. Igal aastal ligi 2000 inimest. Iga kuue tunni järel üks, või sagedamini. Lõppu ei paista.
Muideks, asotsiaale on alkoholi tarvitajatest vaid kolme protsendi jagu. Kui sa enne nuga ei saa või ennast surnuks ei sõida, siis võid muidugi ka nende hulka jõuda.
Täna lahkus Eestist kümmekond inimest. Homme lahkub neid sama palju. Igal aastal umbes kolm tuhat inimest, enamasti noored. Nad lähevad sinna, kus õhtustel tänavatel võib turvaliselt olla.
