Miks Eesti pole Iiri
Jaak Allik kirjutas läinud aasta 14. märtsi Postimehes ühiskondliku leppe miraažist, kahtlustades algatuse taga suurärimeeste vandenõud. Juhul, kui Eestis küpsetatava ühiskondliku leppe eeskujuna võtta Iirimaa ühiskondlikku lepet, on tal muidugi õigus.
Ainult sel juhul pole enam mõtet rääkida Iiri eeskujust, sest põhiiva kõigest, mida nemad seal kaugel Hibernia saarel aastatel 1987-2003 korda saatsid, leidis meiegi karges Hüperboreas vaikset järgimist Laari, Vähi ja Kallase valitsuste ajal.
Iirlaste ja eestlaste majandustegevuse vaimne patroon oli 20. sajandi lõpus üks ja sama isik – paruness Thatcher, kes on Iiri ime ema ja Eesti ime vanaema. Võib vaid vaielda, kes on olnud parunessi parem õpilane, kas laps või lapselaps.
Julgen öelda, et lapselaps. Kui iirlastel on ettevõtlusmaks 10 protsenti, siis eestlastel puudub see hoopis. Kui iirlastel tagab tööliste madala palgataseme ametiühingubosside kokkuleplus, siis eestlastel on ametiühingud degradeeritud tasemele, kus a/ü bossidelt polegi vaja mingit nõusolekut küsida. Kui iirlastel pidid poliitilised parteid strateegia asjus omavahel kokku leppima, siis eestlaste erakonnad on üksteisega asendatavad, ilma et võimuvahetusega midagi põhimõtteliselt muutuks.
Ent miks on iirlased olnud oma majandusbuumi ülespumpamisel eestlastest edukamad, tehes vägitükke, mida meie ühiskondliku leppe vaimuisad kipuvad eeskujuna nägema?
Asjasse süvenemisel osutub seletus pettumustvalmistavalt lihtsaks.
Iiri ime vaieldamatu alustala on ühiskondliku leppe kõrval Iirimaa asend maailmas. See maalapike on sellise asendiga – nii vaimselt kui geograafiliselt –, mis muudab ta justkui USA idapoolseimaks osariigiks ning samal ajal lubab tal ennast pidada päris kindlasti Euroopa Liidu läänepoolseimaks riigiks.
Iirlastel olid mõningad eelised: sünnipärane inglise keele oskus, haritud tööjõu küllus (ainult jaapanlased ületavad neid inseneride ja tööliste suhtarvult arenenud maailmas), koht Euroopa Liidus (Ühisturus) alates 1973. aastast, suhteliselt vähearenenud maa staatus, mis võimaldas saada abiraha tervelt neljast Brüsseli fondist, ning lõpuks – enamus iirlastest elab Ameerikas ja üldsegi mitte armsal kodusaarel.
Summeerige asjaolud, lisage 1987. aastal alanud Iiri ühiskondlik kokkulepe, mille sisuks on maksusoodustused tööandjatele ning palkade ohjamine töövõtjatel, ning lõpuks võtke arvesse 90. aastatel alganud kõrgtehnoloogia buum USAs.
Väikese põhjuste-tagajärgede analüüsi järel te ei imesta enam, miks läks üheksakümnendatel USA Euroopasse suunatud välisinvesteeringutest 27 protsenti Iirimaale, miks oli tookord iga kolmas Euroopas müüdud arvuti kokku pandud Iirimaal, miks segatakse Viagra-nimeline imerohi kokku Iiri linnakeses nimega Cork, miks on IBMi ja Inteli Euroopa peakorterid Dublinis.
Eesti asend... Oleks Venemaa rikas ja dünaamiline nagu USA ning oleks Eesti Euroopa Liidu liige, ja elaks Peterburis kaks miljonit eestlast, kes tunneksid end nagu kalad vees nii siin kui sealpool Peipsit, siis… siis oleksime me Mart Laari ning Siim Kallase targal juhtimisel saavutanud iirlastest kaks korda paremad tulemused.
Paraku on lood veidi teistsugused. Venemaa pole Ameerika. Lukoil pole IBM. OSCE pole Euroopa Liit. Eesti keel pole rahvusvaheline suhtluskeel.
Eesti pole Iirimaa.
