erakogu

Kujunenud kastisüsteemist on laske läbi murda.

Kooli kontekstis osutub võitjaks tavaliselt õpetaja, õppealajuhataja või direktor, kaotajaks aga laps või lapsevanem. Väga harva on seis vastupidine. Me ei tea siiamaani, kes võitis II Maailmasõja, ja kas peaksimegi? Arvan, et selles sõjas võitjaid ei olnudki. Miks peab üldse inimesi lahterdama võitjateks ja kaotajateks? Kas lihtsalt sportlikust hasardist? See ei veena kedagi mitte milleski. Nii kooli kui ka teistes kontekstides on ideaaliks võitja-võitja mudel. Kõik ühe ja üks kõigi eest!

Positsioon ametiredelil ei tee veel kedagi võitjaks. Rääkimata kõrgest kvalifikatsioonist. Kui õpetaja peab end võitjaks või koguni võitmatuks, siis ta võtab kõik võimalused poisil olla poiss, tüdrukul tüdruk ning teismelisel teismeline. Võetakse ära võimalus otsustada ning vastutada, valida ning kahelda, proovida ning ebaõnnestuda, andeks paluda ning andeks saada jne. Selline suhtumine ning hoiak õppija suhtes kujundab temas õpitud abitust, konformsust ning resignatsiooni. Siin ei saa juttugi olla koostööst või sünergiast, sest keegi peab ennast võitjaks ning eeldab, et teine osapool osutub kaotajaks. Kui paljudelt lastelt on röövitud lapsepõlv - seda ei oska keegi öelda. Edukaks kujuneb suhe siis, kui oma tegevuses lähtutakse võitja-võitja mudelist. Nii õppijal kui õpetajal on võrdsed võimalused võita. Mitte lahinguid ega spordivõistlusi, vaid nii saab võita teise osapoole usaldust, armastust, lugupidamist ning tähelepanu. Ka kurja on võimalik heaga ära võita.

Pronksiöörahutuste toimepanejate üle mõisteti kohut ning kohtualused väljusid võitjatena ning võitjate üle (enam) kohut ei mõisteta. Juriidilistesse nüanssidesse laskumata võib väita, et võitjad riivasid kaaskodanike  õiglustunnet ning südametunnistust. Maksumaksja raha omandamisest rääkimata. Miks on mõned teistest võrdsemad? Ei taha seda isegi õudusunenäos näha, kuidas võitjal õnnestub kunagi meilt võtta omariiklus - kaasmaalaste „vaikival nõusolekul". Kuna Eesti ühiskonnas puudub keskklass ning lõhe alam- ja kõrgklassi vahel iga päevaga suureneb, siis valitsus ja ametnikud „toodavad" võitjatena (loe: võitjate erakonna või koalitsioonina) üha uusi kaotajaid: töötuid, alkohoolikuid, narkomaane, prostituute, mängureid, asotsiaale jne. Ka loetletute seas on kunagi olnud võitjaid, aga ilmselt sageli on neid koheldud (kodus, lasteaias, koolis, tööl, sõpruskonnas) kaotajatena. Lõpuks antakse alla - lepitakse kaotaja staatusega, kuni minnakse üle mullatoidule.

 Uusimaks näiteks on sotsiaalministri ümber lahvatanud skandaal. Kõik ministeeriumiametnikud, eesotsas ministriga, tahaksid olukorrast väljuda võitjatena. On see aga võimalik? Ministri arvates on kantsler ja IT-juht kaotajad, kes peaksid oma tegemata jätmiste tõttu kaotama töökoha. Siin on aga konks. Kantsler ei väljunud sugugi kaotajana, vaid suure rahasummaga, täpsemalt, 313.000 krooni võrra rikkamana ehk siis võitjana. Kas see on märk majandussurutisest ja riigimehelikust (riiginaiselikust) käitumisest? Kaasmaalaste õiglustundele sülitamisest? Vanurite ning puuetega inimeste üle irvitamisest? Võitja võttis 313.000 krooni ja läks uut elu nautima. Minister jätkab võidukalt protsesside juhtimist sotsiaalministeeriumis. Eesti rahvas jäi taas kaotajaks. Taheti parimat, aga välja tuli nii nagu alati.

Ükskord me võidame niikuinii! Valguse võit pimeduse üle. Headuse võit kurjuse üle. Arukuse võit rumaluse üle. Armastuse võit vägivalla üle. Siin on tegemist väärtuste, hoiakute ning käitumisnormidega, mis on aluseks isiksuse terviklikule identiteedile ning maailmavaatele. Me kõik võime olla mingis valdkonnas võidukad. Kaotada pole midagi.