Miks peaks Tallinn olema maailma lipupealinn?
Tavaliselt hakkan oma selgitustes pihta Valdemar II lahingust. Ajaloolis-romantilised ideed töötavad ju alati hästi. Eriti sellised mõjusad kujutluspildid nagu see: kas pole tore endale silme ette manada, kuidas valge ristiga punane lipp Baltikumi taevast alla langeb. Milline võimas vaatepilt!
Tegelikult seletab see sõjaepisood päris palju. Lipud pole Eestis mitte ainult pühad, vaid neid on igal pool. Ühtegi rahvuslikku püha ei tähistata ilma liputa (erinevalt Portugalist on nende heiskamine siin kohustuslik). Oma värviline lipp riputatakse uhkelt välja ka hotellide, baaride ja restoranide ette. Trikoloore on välismaalastele müügil kõigis Tallinna suveniiripoodides ja igas soovitud suuruses.
"Aga kas see pole mitte üleüldine trend kogu maailmas?" tuletas mulle Triin meelde. Nojah... Eks ta ole küll. Peale selle, et lipp on väga mitmeti tõlgendatav patriootlik sümbol, on temast saanud ka laialtkasutatav dekoratiivne element. Lipp on semiootikale sama, mis 140-tahemärgilised Twitteri sõnumid kirjandusele ja ajakirjandusele. Minimalistlik ja konkreetne.
Aga mulle tundub sellegipoolest, et Tallinnas on lipuvaim pisut sügavam kui mujal. Huvitav. Tegelikult peaks UNESCO andma Medievalandiale maailma lipupealinna ametliku tiitli, misjärel siia rajataks lipumuuseum ja siin hakataks korraldama rahvusvahelisi liputeemalisi näitusi. Miks? Sest Dannebrog on maailma vanim tänaseni kasutusel olev lipp ja legendi järgi sündis see 15. juunil 1219. aastal just siin. Mis veel olulisem: selle saatis taevast alla Vanajumal ise.
Tallinna valitsemine Euroopa kultuuripealinnana on ideaalne aeg selle seiga jagamiseks ka ülejäänud maailmaga. Ent ärge unustage, et need pidustused algavad viieteistkümne kuu pärast: Balti lobistide ristiretked UNESCO peakontorisse Pariisis peaks algama juba lähiajal.
Kusjuures, selle organisatsiooni direktoriks valiti just äsja bulgaarlanna (Irina Bokova): kes teab, ehk saab uue Euroopa solidaarsus siin jälle kena kinnituse. Ja eestlastel ei teki sellega kohustust Sofiat toetada, kui see maailma jogurtipealinnaks nimetamist taotlema hakkab.
Jah, lipu tähendust mõistetakse (ja lippe austatakse) palju rohkem Euroopa idapoolsel küljel. Võib-olla selletõttu, et siinse kandi rahvad toibuvad veel endiselt sirbi ja vasara traumast.
Muide, Portugal saab Baltikumile eelkirjeldatud ürituse juures õla alla panna. Kokkusattumus või mitte, aga ka Portugali ajaloos on sarnane "taevast saadetud lipu lugu" täitsa olemas. See sündmus leidis aset 1139. aastal Ourique lahingu ajal, kui Jeesus Kristus ise olevat meie esimesele kuningale (Afonso Henriques) sosistanud, milline peaks Portugali lipp välja nägema.
Pole vist vaja täpsustada, et tänu Issandale Jumalale õnnestus Afonso Henriquesi väikesel armeel Almoravidi maurid Ibeeriast välja lüüa. Arvatakse, et Portugali iseseisvus de facto ja ka Portugali vapp sündisid selle võidu tähistamise päeval.
Sellest tulenevalt on Afonso Henriquesi sünnilinn Guimarães, mis oli ka Portugali esimene pealinn, pärast Tallinna järgmine Euroopa kultuuripealinn. Oma julgetes unistustes näen juba selgelt Eesti trikoloori Põhja-Portugali taevast 1. jaanuaril 2012. aastal alla maa poole langemas.
Lipp ühendamas Euroopa antipoode, selle pika imelise diagonaali otspunkte. Romantiline. Ja seekord ei oleks tegu pelga imega.
Tõlkis: Teve Floren
*João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor
