Priit Hõbemägi Foto: Tiit Blaat

Paar päeva tagasi oli Postimehes ilmuvas Dilberti koomiksis väga hea lugu. Dilbert on arvutinohik, kes töötab suures IT-firmas ja tema kaastöölised on loodrid, lollpead või muidu imelikud. Kauba peale on neil veel erakordselt rumal, kuid enesekindel ülemus. Lugu ise oli järgmine.

Ülemus: „Uurisin natuke internetis asja...“

Dilbert: (omaette) „Oi-oi.“

„...ja lugesin, et päikese sees on salajane CIA baas. Aga keegi ei räägi sellest.“

„Äkki sa ei peaks internetis käima,“ arvas Dilbert.

Ülemus: „Miks sa kardad tõde?“

Kes meist poleks midagi sarnast kuulnud või lugenud. See on vandenõuteoreetikute kõige tähtsam argument, et inimesed kardavad tõde. Aga... ka mul on üks ilmastikku puudutav teooria. Eelmine pühapäev möödus, nagu peale minu veel sajal tuhandel eestlasel, laulupeol. Juba hommikust saati oli ärevus: kas hakkab vihma sadama? Niimoodi internetis prognoositi. Lastele igaks juhuks vihmakeebid ja kummikud, endale vihmajope, müts ja veekindel istumisalune. Sest vihmaprognoos oli peaaegu kindel ju! Vihm siiski viivitas. Eri ilmajaamad lubasid vihma kella kahe paiku, siis kella nelja paiku jne. Ainult sõber Olav Osolin, kellega koos mäeküljel istusime, oli rahulik. Sest tema ilmaäpp ei näidanud mingit vihma. See polnud yr.no või emhi.ee nagu teistel, vaid hoopis Accuweather. Alati, kui keegi seltskonnas jälle vihma jutuks võttis, tegi Olav oma äpi lahti ja ütles rahulikult: „Lähema kahe tunni jooksul vihma ei tule.“ Ega tulnudki, laulupeo lõpuni välja!

Mul on oma teooria, miks see nii on. Olen seda juba üsna kaua aega mõlgutanud. 1980.–1990. aastatel käisin vist kõigil neil paljudel muusikafestivalidel ja rokikontsertidel Lauluväljakul. Väga tihti kordus üks ja seesama muster – vihma lubati, pilved kogunesid, aga sadama ei hakanud, lõpuks läksid pilved laiali ja päike tuli välja.

Teooria ise on järgmine: üks tavaline inimene eraldab kaheksa tunni jooksul võimsust umbes sama palju nagu 75-vatine lamp, vähemalt Vikipeedia väidab niimoodi. Lauluväljakul oli päev otsa koos ligi 100 000 inimest. Kõigi nende inimeste võimsuse kogusumma Lauluväljaku lauljate ja publiku alal umbes 7,5 miljonit vatti. Kuna see ala on palju soojem kui ümbritsevad puud või maapind, siis tekib sellest soojussammas, mis moodustab Lauluväljaku kohale pideva tõusva õhuvoolu ja ei lase vähemalt madalatel vihmapilvedel väljaku kohale koguneda. Seda, et Lauluväljakul inimeste seas ongi temperatuur kõrgem kui ümbritseval alal, sai igaüks oma nahal tunda. Kevadel helikopteriga lennates on tajutav, kuidas päikesesoojust akumuleerinud musta mulla kohalt tõusevad soojad õhuvoolud, kuid päikest peegeldava valge lume kohale jõudes langeb helikopter järsult allapoole. Kui aga lennata näiteks mere kohal, kus veepinna temperatuur on ühtlane, siis erineva kiirusega tõusvaid õhuvoole ei ole ja lend on stabiilne.

Kui vaidlevad teadlased, siis on ülejäänud inimkonnal tummade tunnistajate roll.

Jätan selle teooria oma elu elama, las teadlased tegelevad sellega edasi, kui kedagi peaks see huvitama. Pealegi on ju taustal veel üks huvitav küsimus: miks Accuweatheri äpp ilma õigesti prognoosis ja teised mitte. Aga kui nüüd keegi ütleks, et minu inimtekkelise energiasamba teooria on täielik jama, siis võiksin ajada silmad pärani ja küsida: „Miks te kardate tõde?“

Teadusega on selline asi, et mitte midagi täiesti kindlat seal ei ole. Teadus tegeleb teooriatega, mis püüavad üht või teist nähtust seletada, põhimõtteid leida või (lihtsustatud) mudelina kirjeldada. Maailmal ja elul ei ole ju manuaali kaasas, kust pärast järele vaadata, mis see „päris“ põhjus ikkagi on! Täna on üks teooria ja homme, kui teadus on edasi arenenud, siis võib olla juba natuke teine. Kord hirmutatakse kolesterooliga, siis jälle mitte nii väga. Kord hirmutatakse suhkruga, siis jälle mitte nii väga. Suitsetamist peeti kunagi cool’iks, kokaiini edumeelseks ning amfetamiini müüdi ja soovitati natsi-Saksamaal koduperenaistele, et need kodude eest reipamalt ja rõõmsamalt hoolitseksid. Teadus ei olnud lihtsalt nii kaugele arenenud, et teada, millised tagajärjed selle kõigel on.

Kas märkasite, et vältisin eelmises lauses sõna „tõde“? Postmodernistlikul ajajärgul on tõe ja tegelikkuse suhted väga keerulised. Üks väidab, et tõde on üks ja antud, ning teine väidab, et igaühel on oma tõde ja need kõik on omavahel võrdsed. Siin on riskantne öelda, kelle poolel on tõde. Niisiis, teaduses ei saagi midagi olla lõplikult kaljukindlat. Kui suudetakse leida uusi andmeid, siis teooria täieneb ja muutub. Kui aga tekib täiesti uus vaade asjadele, siis on see juba teadusliku paradigma muutus. Need toimuvad harvem, kuid on võimsad nagu maalihked.

Selle kõige otsa on peibutav rääkida inimtekkelisest kliimamuutusest. Väga paljud inimesed usuvad, et inimesed on oma arutu tegutsemisega maakera liiga kuumaks ajanud, osa ei usu ja osa nagu kahtleb ega oska seisukohta võtta. Kui vaidlevad teadlased, on ülejäänud inimkonnal tummade tunnistajate roll. Ühel poolel on üks teooria ja teisel midagi muud, sest vaidlemine käib teaduse juurde. Aga need mõlemad käivad pealtvaatajatele üle mõistuse, sest nad ei suuda ise fakte ega arv­andmeid kontrollida või eksperimente korrata. Jääb üle vaid uskuda kas ühte või teist poolt.

Teaduslik teooria ja vandenõuteooria erinevad ühes väga põhimõttelises asjas. Nimelt ei saa vandenõuteooriat ümber lükata. Vandenõuteooria kaitsjal on igale asjale alati raudkindel seletus. Kui kõik argumendid otsa lõppevad, siis on kõige viimaseks see: „Aga just seda nad tahavadki, et inimesed nii arvaksid!“ Kuidas te siis aru ei saa – alati on keegi, kes tahab mingil omakasupüüdlikul eesmärgil tõde inimeste eest varjata...

Teaduses on teooriad ümberlükatavad. See on teaduse põhiolemuses. Ning just siin on minu meelest katastroofilise inimtekkelise kliimamuutuse selgitamise kõige nõrgem koht – selle kaitsjad ja pooldajad käituvad nii, nagu poleks toodud väidetel ja andmetel mingeid nõrku kohti ja isegi selles kahtlemine on ketserlus kuubis. Kui keegi ütleb: „Uurisin natuke internetis asja...“, siis on vastuseks peaaegu alati „Oi-oi“. Vaktsineerimise puhul on selline olukord juba üle elatud. Arstid oskasid ennast ümber orienteerida ning laupkokkupõrkelt kahtlejatega üle minna kannatlikule selgitustööle. Kõige ohtlikum on jätta tunnistamata, et aeg toob alati mingeid muudatusi keeruliste nähtuste seletamisse. Sest kui oled juba kaljukindel nagu Peetrus, siis küsid ka järgmiseks: „Aga miks te kardate tõde?“