Mõte, et eestlased ja venelased võiksid ära leppida, on muidugi ilus. Vähemalt rääkida võiks. Kasvõi esialgu viltu ja valesti, aga igal juhul on see parem kui omaette nurgas põrnitseda. Et kelle esivanemad kelle pärast kunagi rohkem kannatasid. Mis tähtsust sel enam eriti on, tõepoolest.

Aga veelgi parem oleks, vähemalt minu arvates, kui eestlased ka isekeskis ära lepiksid. Omavahelist vihkamist on palju. Mõnikord tundub, nagu oleksid kõik kõigiga tülis. Mõnikord tundub, nagu peakski põhimõttekindlus väljenduma millelegi vastandumises, millegi vihkamises, põlgamises, halvustamises, mahategemises.

Primitiivne rahvuslus väljendub ju eelkõige sellessamas venevastasuses. Kui sa juhtud näiteks arvama, et mõnel venelasel võib mõnes mõttes ka õigus olla, oled sa enamike kommentaaride põhjal automaatselt oma rahva reetur, äraandja, äraostetud, kellegi sabarakk ja tallalakkuja, kui mitte midagi veel hullemat. Seda näitavad nii netikommentaarid kui ka nendele antavad hinnangud.

Need viimased, leiduvad vaid mõnedes väljaannetes, on vägagi tähenduslikud. Kommentaare kirjutades pead sa paratamatult ennast veidi talitsema, aga heaks kiitva või pahaks paneva plussi või miinuse lisamine ei kohusta sind ju millekski. Lihtne hääletamine. Ning tulemused on ikka päris jubedad. Vihkamist on tõesti palju.

Sõnaselgelt ei taha muidugi keegi tunnistada, et ta kedagi või midagi vihkab. Nii pole kombeks. Nii poleks viisakas. Ja pealegi tunnistatakse ju sellega enda nõrkust kellegi või millegi suhtes. Pigem hoitakse eemale, välditakse, samal ajal kirudes, irvitades, põlastades.

"Ei, ma ei vihka teda," ütles üks tuntud teatritegelane ühe tuntud kirjaniku kohta. "Ma suhtun temasse tuima ükskõiksusega."

Sellist jäika, kivistunud viha leidub mitte ainult teiste rahvaste või inimeste suhtes. Niimoodi vihatakse ka politseid, maksuametit, mõnda erakonda ja üldistatult kõiki neid, kes ei kuulu "meie" hulka. Naaber võib olla värdjas juba ainuüksi oma muusikamaitse tõttu.

Ja üldse tekitavad pimedat viha kõik need, kes millegi arusaamatuga tegelevad, olgu nad siis homod, taimetoitlased, usklikud, jooga harrastajad või mediteerijad. Vihastatakse selle peale, kes sulle autoga ette keerab või teed ei anna või kelle kõnniteele pargitud romu pärast pead kaks sammu kõrvale astuma. Mõni võib ainuüksi BMW märgi nägemisest solvuda.

Hea küll. See kõik on võibolla labaste ja madalate inimeste maailm. Ei maksa veel pööbli arvamustest või netikommentaaridest mingeid järeldusi teha. Vaadakem asju siiski üldisemalt ja kõrgemalt. Kultuursel tasandil.

Nojah. Palun väga.

Poliitikas käib kõigi sõda kõigi vastu. Kõik on omavahel vaenujalal, solvunud ja tigedad. Käib lakkamatu ärapanemine. Põhimõteteks pole mitte ideaalid vaid vastandumine. Valimiste ajal ei räägita ammu enam sihtidest või eesmärkidest, vaid vastaste vigadest ja puudustest. Mida paremini ja edukamalt sa suudad teisi halvustada ja mõnitada, seda parem ja edukam sa ise nagu oleksid. Kellegagi koostööle minek tähendab aga lausa põhimõtete reetmist.

Isegi loomeinimesed ja teadlased ei ole eriti avatud ega sümpaatsed. Ometi võiksid ju vähemalt kunstnikud, kirjanikud, muusikud ja üldse intelligentsed ja haritud inimesed olla kõrgemal mingitest labastest nääklemisest. Aga ei. Vaevalt saad sa ettevaatamatult kellegi nime nimetada mingis seoses, kui saad kohe teada, kui õela ja pahatahtliku inimesega on tegelikult tegemist.

Pead lausa kikivarvul kõndima, silmad ja kõrvad lahti hoidma, et sa kogemata kellegi vastaseid ei nimetaks või kiidaks. Kõik suhted, kõik tegevused, kõik vahekorrad on pingestatud. Kõnnid nagu miiniväljal. Kui sa oled kellegi poolt, pead kohe olema kellegi vastu.

Kusjuures, see kõik ei ole üksnes lihtne ksenofoobia, hirm võõraste ees, võõrapärasuse vihkamine. See on midagi enamat.

See on ääretu eneseimetlus, enesearmastus, egomaniakaalsus ning, teistpidi vaadates, misantroopia, inimvihkamine selle sõna kõige üldisemas tähenduses.

Isegi perekond ei loe midagi. On täiesti tavaline, et vihatakse oma vanemaid, isa või ema või mõlemaid. Pole midagi imelikku selles, et lihast venda või õde peetakse kõige kurja juureks. Tean vanemaid, kes omaenda lapsi ei salli.

Isegi välisreisil, kaugel kõigest sellest, mis muidu võibolla närvidele käib, puhkuse ja lõõgatuse ajal, isegi siis tahetakse olla eemal teistest omasugustest "nõmedatest turistidest".

Katsutakse üürida kamba peale maja, et ei peaks hotellides taluma teiste inimeste lähedust. Otsitakse inimtühja randa, puutumatut loodust, kuhu saaks siis ise muidugi läbustama minna. Tahetakse olla eemal kõigist inimestest. Ei sallita isegi mitte teenindust, hoolitsust või tähelepanu. Kõik on vastik. Kõik on nõme. Kõik ajab närvi.

Korduvalt nähtud.

Kust ometi pärineb see meeletu vihkamine, nii sageli omane meie inimestele? Olen maailmas pisut ringi liikunud ja pole midagi taolist märganud eriti kuskil.

Võiks ju arvata, et ehk on jällegi tegemist mingisuguse nõukogude aja või kommunistliku ideoloogia pärandusega meie inimeste hingedes. Sel ajal, mil igaüks pidi tõepoolest iseenda eest seisma ja kõigist teistest inimestest eemale hoidma ja neid lausa kartma.

Või siis ehk, äkki tõesti, miski natslik või fašistlik ideoloogia, põhimõtteliselt samuti inimvaenulik, on kuidagi meisse kinni jäänud.

Aga paraku, peaksime ju teadma ja tunnistama, et ega meie omaaegses EW-s polnud asjad sugugi paremad. Oli hullu tüli ja vaenu meie inimeste vahel ka 19. sajandi teisel poolel. Ja 20. sajandi teise poole paguluses olid asjad veelgi hullemad. Omavahelised tülid, vaenutsemine ja vihkamine oli pagulasorganisatsioonide ja isikute vahel lausa reegliks.

Ja seda kõike ilma mingi välise ideoloogia või surveta. Asi pole tõesti selles, et keegi on meid selliseks teinud või kujundanud. Me olemegi sellised. Oleme kogu aeg olnud. Kurb.

Aga miks see nii on? Miks meil on nii vähe sõbralikkust? Miks napib koostööd? Miks tundub võõrale naeratamine nii imelik? Miks pole usaldust, hoolivust, leppimist, andestust, mõistmist, sallivust, rõõmu?