Praegu on kirjeldava ajakirjanduse tund. Mööndakse fakti, et raha tõesti pole, ning tuuakse näiteid, mis kinnitavad seda tõsiasja.

Ma ei arva, et moraliseerival ajastul piiramatut sõnavabadust nautinud kriitikud on oma seisukohti muutnud. Lihtsalt nüüd ei lasta ajakirjanduses enam läbi teksti, milles tehakse ettepanek lappida 400miljoniline eelarveauk Hannes Danilovi palga kokkutõmbamise abil. Veel kaks-kolm aastat tagasi olnuks see täiesti tavaline lähenemine.

Sotsiaalminister Jaak Aab esines kolmapäevases Eesti Päevalehes tekstiga, kus ta õpetab, kuidas saaks haigekassa oma rahamurest üle. Aab: “Esimeseks meetmeks (ravieelarve lappimisel) on hakata riigi poolt kindlustatud inimeste eest maksma õiglast ravimaksu. Praegu on riigi poolt kindlustatud ligi 43 000 inimest – sealhulgas ajateenijad, töötu abiraha ja osa hooldajatoetuse saajaid ning lapsehoolduspuhkusel vanemaid.”

Õige meede. Aga mitte esimene, vaid teine. Esimene meede oleks hakata maksma nende 218 000 pensionäri eest, kelle ravikulude katteks ei laeku haigekassase sentigi. Möödunud aastal kulus üle 65aastaste inimeste raviks 1,9 miljardit krooni. Pensionäre ravitakse töötavate inimeste kulul ja see on õige, sest  laulusalmgi küsib “Millal maksan eide vaeva, / eide vaeva, hella vaeva?”. Pole küsimustki, et ei maksaks. Paraku on õiglus võimalik vaid niikaua, kui töötavate inimeste ja pensionäride suhtarv on esimeste kasuks ning püsib stabiilne. Eesti Vabariigis see suhtarv muutub jätkuvalt töötavate inimeste kahjuks. Suhtarv oli ammu paigast ära, see kõik oli ennustatav. Prognoosid olid olemas. Aga neid ei loetud – moraliseerida oli kergem.

Pensionäride eest peab haigekassale maksma riik. See tähendab riigieelarves tervishoiukulutuste suurendamist. Ehk maksude tõstmist. Eide vaeva ja taadi hoole eest tuleb meil maksta nii ehk teisiti.  

Mitu valitsust tuleb meil veel üle elada, enne kui seda avalikult tunnistatakse?