Millal muutub turumajandus sotsiaalseks?
Vallutamine, allutamine ja anastamine käib moodsas Euroopas mitte enam tule ja mõõgaga, vaid koorimise, röövimise (loe: kasumi jahtimise) ning petmise kaudu. Paljud pole eladeski kuulnud sõnu kapital või investeeringud, kuna röövkapitalism koos kohalike ja välismaiste oligarhide ning ärihaidega on vaese mehe natukese alla neelanud. Plutokraatia ehk rahavõim dikteerib selle, milline peab olema (suunatud) demokraatia ehk enamuse võim vähemuse üle. Osalt on seadusandlikud hoovad ärihaide käes, kes on huvitatud lõhe suurendamisega alam- ja kõrgklassi vahel, et ennetada keskklassi teket.
Kasumiahnus, soov kiiresti ja vahendeid valimata rikastuda, finants-poliitilised petuskeemid, maksuparadiiside soosimine (õnneks on tänaseks maksupetturite tegevus suure luubi alla võetud), pangaboonuste maksmine ning homse päeva arvelt elamine on otsesemalt või kaudsemalt viinud ülemaailmse finants- ja majanduskriisini.
Mõiste sotsiaalne seostub end maailma nabaks pidavale eestlasele sotsialistliku-marksistliku ideoloogiaga, vaevumata hetkekski mõtlema selle üle, milles üleüldse seisneb sotsiaalne fenomen ning mis iseloomustab sotsiaalset turumajandust.
Mõiste sotsiaalne turumajandus võtsid ca 60 aastat tagasi väikese vahega kasutusele saksa majandusanalüütikud Alfred Müller-Armack ja Ludwig Erhard. Sotsiaalse turumajanduse idee tingis suuresti II Maailmasõja eelne majandusdepressioon nii Saksamaal kui ka mujal. Tollal tajuti selgesti, et neoliberalism eraldi ja vaba turumajandus üksi ei too riigi majandust kriisist välja. Vajalik oli ja on riiklik konkurentsipoliitika, mis peab tagama turul õiglase konkuretsi ning takistama monopolide ning kartellide teket. Eesti majandus on juba ammu monopoliseerunud (erinevate korporatsioonide vahel) ning ka polariseerunud - kas siis rootslaste, inglaste, sakslaste, jänkide või venelaste kaasabil. Müller-Armack oli kindlalt seda meelt, et liberaalsest turumajandusest üksi ei piisa ning ka jäik plaanimajandus ei anna soovitud tulemusi. Tasakaalustuseks on vaja nende sümbioosi ehk sotsiaalset turumajandust, mis baseerub vabaturu printsiibi ja sotsiaalse tasakaalu seotusele. Praegu takistab tasakaalu teket aga rahapesu, korruptsioon ning odava tööjõu ekspluateerimine. Müller-Armack rõhutas suunatud turumajanduse ideed. Riiklik poliitika peaks eraettevõtlusele seadma teatud raamid. Konkurents peab looma korda, ainuüksi seeläbi on tagatud majanduslik vabadus. Vaja on tagada tasakaal majandus- ja sotsiaalpoliitika vahel. Toimiv sümbioos on turumajanduse ja sotsiaalriigi vahel. Riigil on vaja leida kompromiss sotsiaalse kindluse ja majandusliku vabaduse vahel. Kuldne kesktee võikski paikneda riski ning turvalisuse vahel. Turumajandus on ikka inimese teenistuses, mitte vastupidi. Erhardi loosung „Heaolu kõigile" pole veel oma aktuaalsust kaotanud - ka 60 aastat hiljem. Miks peaks sotsiaal-majanduslik heaolu olema vaid väheste väljavalitute privileegiks? Sellele küsimusele tasuks mõtelda enne seda, kui teha otsus, keda valida Eestist Europarlamenti. Evolutsionistlik kapitalism toodab sotsiaalselt alamat klassi, kellega on kerge manipuleerida. Eetilised kategooriad on siinjuures juba ammu maasse tallatud. Äärmisel juhul kohtab neid veel majanduspoliitilises retoorikas - eriti vahetult enne valimisi.
Sotsiaalse turumajanduse toimimise eelduseks on riigi, majanduse ja ühiskonna sümbioos. Need kõik täidavad vastastikustes konstellatsioonides ühist ülesannet - võrdne heaolu kõigile! Sotsiaalne turumajandus aitaks ohjata ka finants-majanduslikku ebastabiilsust. Indiviidi tasandil on aga oluline isiku väärikus, enesemääramise õigus ning vabadus otsustada ja valida ning kohustus vastutada. Me peame kõik kaasa aitama ühiskonda sotsiaalselt turvalisemaks muuta. Ei ole liiast rõhutada tasakaalu loomist individualismi ja kollektivismi vahele. Äärmused pole kunagi toiminud. Sotsiaalne interaktsioon ei tähenda ainult koordinatsiooni, vaid koordinatsiooni kaudu ka õppimist. Sotsiaalne õppimine pole alati ette kavandatav. See toimub pigem inimtegevuse tagajärjel. Nii väitis vähemasti Adam Ferguson.
Mängureeglite kehtestamisel ei saa eirata sotsiaalse turumajanduse printsiipe. Vundamendiks on altruistlikud eetikaprintsiibid ning nende toimimise indikaatoriks inimese südametunnistus.
Autor on Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledži õppejõud
