Millal saab Moldovast normaalne riik?
Niisiis, Moldova parlament ei suutnudki presidenti välja valida. Kaks korda hääletas kommunistide kandidaadi poolt 60 saadikut 101-st, opositsioon valimistel ei osalenud. Hoolimata kõikidest pingutustest ei õnnestunud Vladimir Voroninil ja tema meeskonnal leida üks puudujääv, niinimetatud "kuldne" hääl. Ja see üllatab natuke ja rõõmustab samuti.
Minu andmetel oli honorar ühe opositsiooniliikme hääle eest umbes kolm miljonit eurot. Vägagi tõsine raha, aga Moldova jaoks lausa muinasjutuline. Võime vaid aimata, kui palju läks see maksma liberaalsete parteide juhatusele, et nende saadikud ei läheks üle kommunistide poole. Tean, et üks saadik saadeti lausa välismaale komandeeringusse, kiusatusest kaugemale.
Chişinăus on tõeline poliitiline kriis. Presidenti ei ole, tema kohuseid täidab jätkuvalt parlamendi spiikeriks valitud Vladimir Voronin, valitsust ei ole, kõiki ministreid asendavad kohusetäitjad, parlament on laiali saadetud.
Kaheldamatult on see kommunistliku partei läbikukkumine. Ehkki neil on Moldova elanikkonna ülekaalukas toetus, ei olnud kommunistid - nagu alati - suutelised tegelikuks dialoogiks opositsiooniga. Nad ei osanud altkäemaksust ja sopaga ülevalamisest kõrgemale tõusta.
Kuid kas saab rääkida demokraatide võidust? Ainult esmapilgul. Ja seda näitavad järgmised parlamendivalimised, mis võivad toimuda juba juulis.
Katsume siis ennustada, mis Moldovat lähitulevikus ootab. Ehkki ma saan aru, et tulevikuplaanide tegemine on üks tänamatu asi.
Kommunistide käes on administratiivsed ressursid ja kontroll peamiste telekanalite ja raadio üle. Nad viivad läbi eduka valimiseelse kampaania ja saavad uuesti parlamendis enamuse. Neil ei pruugi olla sama edu kui aprillivalimistel, see tähendab, et nad saavutavad veidi vähem kui 60 mandaati.
Liberaalne, liberaaldemokraatlik partei ja vasakpoolne ühendus "Meie Moldova" saavad parimal juhul paar saadikut rohkem. Selle tulemusena satub Moldova juba tuttavasse olukorda, kus kellelgi ei ole presidendi valimiseks vajalikku 61 häält. Moldova poliitikud on jälle situatsioonis, kus on vajalik tõsine täiskasvanute dialoog, mitte lapsik lahmimine "ise oled loll" stiilis.
Esmapilgul tundub see mingi nõiutud ringina, kust väljapääsu ei ole. Ent kui järele mõelda ja kõneleda vananenud klišeedele toetudes, oleks olukorrast väljapääs mittestandardsete poliitiliste otsuste vastuvõtmine. Kas Moldova poliitiline eliit selleks võimeline on, kujutab endast juba teist probleemi. Minu vastus on ühene: ei, ei ole võimeline. Kui vaadata kõikide moldaavia poliitikute silma - aga mina tegelesin selle huvitava ajaviitmisega rohkem kui kord - saad aru, et sinu ees on "igas mõttes meeldivad" inimesed, kui meenutada Nikolai Vassiljevitš Gogolit. Ning pole tähtis, kas tegu on kommunisti või liberaaliga. Kahjuks pean seda ütlema ka oma koolikaaslase Călin Vieru kohta, kes kuulub liberaaldemokraatliku partei juhtkonda. Ausad silmad on haruldane erand. Sellised poliitilised liidrid ei suuda Moldova probleeme lahendada.
Aga probleeme on palju. Peamine neist on Dnestri-äärne. Niikaua kui eksisteerib säärane moodustis nagu Dnestri-äärne vabariik, ei saa Moldova kunagi asuda radikaalsete reformide kallale ega muutuda normaalseks riigiks. Moldova poliitikud peavad mõistma, et Dnestr-äärse konflikti lahendus ei peitu mitte Moskvas ega Brüsselis, vaid esmajärjekorras Chişinăus, see tähendab neis endis.
Niipalju kui mina näen, pole moldaavlased selleks valmis. Samuti nagu pole nad valmis üleminekuks traditsionalistlikust ühiskonnast postindustrialistlikku. Kuid seni jätkub Moldovas ükskõik millistele valimistulemustele vaatamata suur praasnik nimega "Хоть и жизнь моя хуева, расцветай моя Молдова".
