Alustuseks võiks küsida, mis asi täpsemalt kriis on. See mõiste on hägune ja interpreteerimise küsimus. Kas Covid-19 põhjustatu on kriis? Jah, kahtlemata. Kas see, et Eestis elab suhtelises vaesuses ligi neljandik meie kodanikest, on kriis? Kus sa sellega, see on ju hoopis paratamatus. Kas see, et Eesti pensionäride vaesusrisk on terve Euroopa Liidu suurim, on kriis? See on samuti paratamatus, nii lihtsalt on! See, et teistes riikides on olukord parem, pole mingi näitaja, sest Eesti puhul peame sellega leppima, see on normaalne. Kas depressiooni, läbipõlemise ning stressi all kannatavate inimeste aina suurenev hulk, üha kasvav antidepressantide kasutamine on kriis? Ei, loomulikult mitte, see ongi uus normaalsus, midagi katki (peale inimeste endi) ju pole. Meil on kõik OK, meil ei ole probleemi ja kui pole probleemi, siis pole ju ka midagi lahendada. Milleks siis üldse kodanikupalgast rääkida? Või siiski? Mina olen veendunud, et kolm eespool toodud näidet on kriisid ja suured probleemid, mida praegune sotsiaalkaitsesüsteem lahendada ei suuda. Kodanikupalk pole imevits, mis kõik need probleemid võluväel ära kaotaks, aga kodanikupalgal on mängida suur roll, et neid leevendada.

Avalehele
8 Kommentaari
Loe veel: