Minu äriidee
Oli vist juuli algus, kui lugesin ajalehest teadet Tallinna linna sirgjoonelisest käitumisest Sundance festivali puhul. Kui kokku lepitud reegleid on rikutud, müra ületab lubatud piiri, ümberkaudsed elanikud kurdavad, siis võtab linn vastu karmid otsused, millega kaitseb oma kodanike elementaarseid õigusi.
Mul pole absoluutselt midagi Sundance festivali vastu a priori, sest ma lihtsalt pole seal kunagi käinud, ometi tundsin seda möödaminnes loetud teadet lugedes kerget heameelt: oli see ju üks esimesi märke institutsionaalsest hoolivusest meid ümbritseva avaliku audioruumi vastu.
Paar nädalat hiljem avaldas EE Harry Liivranna artikli öisest mürast linnakorterites. Korterimüra probleeme linn ilmselt sama kergelt lahendada ei suuda, sest meil puudub siiani igasugune oskus toime tulla privaatsfääri kaitsmisega seetõttu, et siiani tundub arusaam selle ruumi olemusest ja olulisusest segunevat omaaegse kollektiivsusnõudega. Siin ei aita ka eramaja ehitamine (1950.-1960. aastate eramajade ehitamise buumi vaatab tänane sotsioloogia kui privaatsfääri loomise püüet nõukogude regulatsioonide vastu, seega kui kaudset protestimärki). Näiteks Loksa ümbruse majaomanikud kurdavad lastelaagrist kostva pideva lärmi üle, mis muudab nende suvepäevad peaaegu skisofreeniliseks – sunnitud kaasaelamine võõra kollektiivi infole ja emotsionaalsele seisundile.
Mis küll toimub meie umber? Kas ikka veel ei lähe üle see lastehaigus, mis 1990. aastate alguses avaldus muuhulgas selles, et lapsemeelselt võrdsustati demokraatia täieliku käitumisvabadusega? Tänases demokraatlikus ühiskonnas elamine peaks tähendama kokkulepetest kinnipidamist – erinevad alarühmad ühiskonna sees oma erinevate huvidega on ju Euroopas pikaajalise demokraatia tingimustes enamasti suutnud leida kooseluks konsensuse.
Lihtsim näide on muidugi öised peod. Toon siinkohal näiteks kaunis kodanlikus Baskimaa linnas San Sebastianis peetud suurel kunstiüritusel kella kuueni hommikul kestnud peod, mis toimusid otse keset linna. Äge muusika ei seganud aga kedagi, sest kinnisest ruumist see välja ei kostnud. Nii magasid rahulikku und linnakodanikud ja möllasid sama segamatult kunstnikud. Selline süsteem, nagu igasugune ühiskondlik kokkulepe, eelistab vaguramaid, vaikseid, nn tavalisi kodanikke (kes võivad oma rolli ajuti ka muuta ja nõuavad siis seda häälekamalt õigusi oma sub-grupile). On vana tõde, et demokraatia pole täiuslik, aga paremat pole ka välja mõeldud…
Ajuti võib kodanikule tunduda, et ta on erakordne. Et mõni hetk tema elus on erakordne, ja et siis ju võib endale ka rohkem lubada – küllap ümberseisjad aru saavad. Loomulikult ei saa need ümberseisjad aru, sest ainuüksi Eestis on sääraseid erakordseid üle miljoni: tüütuks läheb. Nii ongi Euroopa linnad õhtuti tühjad ja vaiksed. Igavad, öeldakse meie pool.
Aga Eesti vahva väikeriigina möllab edasi, eriti suvel ja eriti oma kollektiivsetel pidudel, mida nimetatakse asutuste suvepäevadeks. Tümps kostab varahommikuni, seda saadavad põhjarahva võimsad huilged. Need samad korralikud kodanikud, kes võõra naaberkorteri lärmi kiruvad, sõidavad autode ja bussidega mõnda maakohta ja teevad kõik kümnekordselt tasa. Ah et kohalikud on tüdinenud ja tahaksid magada? See tundub uskumatu, need oleme ju MEIE, meie pidu. See on ainult kord aastas! Ja nii kuulevad kohalikud elanikud kui ka puhkajad seitsmest päevast nädalas vähemalt kahel ja poolel tüütuseni korduvat lärmiskeemi – algul teadaanded valjuhääldaja kaudu (kogu ümbruskonnale), siis live, siis dj, ja nii kolme-neljani öösel välja. Vähemalt nii on see Varbla vallas Varemurru laagris. Ei ole mingid kaitsekäigud seda uskumatut olukorda leevendanud, ei kollektiiivne kiri vallavalitsusele, ei pidevad jutuajamised sel teemal. Politsei? Kaks korda nädalas öösel Pärnust või Tõstamaalt või kohalik konstaabel? Kas seegi aitab – pärast selgub ikkagi, et vormikohane avaldus on kirjutamata?
Ma ei ole ka politsei pädevuses siinkohal väga kindel. Tagasi tulles Tallinna Linna sirgeseljalisuse juurde – 24. juuli öösel pidas linnavalitsus Varemurrul varahommikuni pidu, nii et ümbruskond ikka tõsiselt magamatusest voodites väherdes sellest osa võttis. Avaliku ruumi mõiste oli kadunud ja asendunud ainukordse, MEIE peolärmiga. See on selgeim kaksikmoraali näide – oma linnas peame korda, aga väljaspool võib käituda täiesti hoolimatult nii kohaliku rahva, vallale antud allkirjade kui ka Eesti riigi seaduste suhtes. Muuseas – kohal oli ka munitsipaalpolitsei auto. Politsei instinkt peaks ju olema seaduste järele valvata, antud juhul see ei toiminud. Aga võibolla olid nad kaasas kaitseks häiritud kohalike omavoli vastu?
Arvan, et aeg on sealmaal küll, et asuda aktiivselt oma privaatruumi kaitsele. Jääb ainult küsimus kuidas, kui institutsionaalne arusaamine meid selles ei aita. Võibolla aitaks mõisteline muutus – kord Varemurrus järjekordselt oma tagajärjetut juttu lärmist puhunud, vastati mulle karmilt, et sellised peod on omaniku äriidee. Ja äri nimel on meie riigis palju lubatud. Kas me võiksime nüüd hakata rääkima, et minu elu on minu äriidee ja selle nimel on igasugused võtted teretulnud?
