Need lipsavad pinnale vaid aeg-ajalt, olles tavaliselt peidetud teiste päevakorraliste küsimuste sisse. Ent seejuures toimivad kehaga seotud teemad suurepärase poliitilise tööriistana, sest me oleme siin maailmas kehadena ja meil kõigil on väga isiklik suhe seksuaalsusega. Mis puudutaks meid – valijaid, kodanikke, trolle – rohkem kui need teemad, mis puudutavad meist igaühte ja pealegi nii intiimsel moel.

Vahest kõige ilmsemalt kajastus see mõne meespoliitiku järjekordses ürituses kaitsta aborti keelustades loote õigust elule, eirates seejuures naise õigust enesemääramisele ja mitmel pool maailmas läbiproovitud kogemusi, mille kohaselt abortide kättesaadavuse vähendamine ohustab naiste tervist. Aga ka pealtnäha pisikestes žestides, mida riigikogu liikmed meedia vahendusel väljendavad, võib olla suur mõju hoiakute kujundamises. Ohtlik on aga selliste hoiakute normaliseerimine, mis peavad teatud kehasid ja olemise viise teistest halvemateks, taunitavateks või koguni rahvavaenulikeks, sest talupojamõistus tavatseb oma õuel korda luua rusikatega.

Kui Riigikogu esimees nimetab rahumeelseid meeleavaldajaid parastavalt geiparaadiks, on see žest, millega häbimärgistatakse korraga nii seksuaalvähemusi kui ka kõiki neid, kes julgevad sõna võtta oma väärtuste kaitseks. Need konkreetsed meeleavaldajad ütlesid jah vabadusele ja ei valedele, tuletades meelde põhiseaduslikke õigusi ja viidates kriitiliselt valedel põhinevale poliitilisele retoorikale – selles pole isegi midagi radikaalset!

Ent me oleme juba punktis, kus osa aktiviste ja kriitilisi mõtlejad ei soovi oma arvamusi ja tegusid meedias oma nime ja pildiga siduda, sest nad ei taha sattuda provokatiivsete trollide musta listi või ei soovi, et mõni koll neile Facebookis vägistamisähvardusi teeks. Kõik meist pole nii julged nagu Maarja Kangro.

See kõik meenutab väga seda, mis toimus Eestis umbes 50 aastat tagasi. Antropoloogi ja dokumentalistina olen uurinud nõukogudeaegsete hipide ajalugu. 1960ndatel tõusis ka siinpool raudset eesriiet protestilaine, mis aga erinevalt Läänest suruti kiiresti maha, eirates protestijate sisulisi taotlusi. Siinsed noored olid parajasti vaimustunud biitlite meelelisest kõlapildist ja uutest trendidest globaalses popkultuuris. 1968. aasta Praha sündmustest said nad oma iseolemise kehtestamiseks protestimeelsust juurde. Küll aga lämmatati nende poliitiline aktiivsus juba eos.

Eestis on nüüd suureks puhutud jutt mingisugusest Läänest imporditud „sooideoloogiast“, mis lammutavat eesti naise ja mehe vahelist püha liitu.

Siinne hipiliikumine politiseeriti võrdlemisi lühikese aja jooksul aastatel 1970–1971. Võimud arvasid paranoiliselt, et need rock’n’roll’i lapsed, kes ennekõike soovisid lihtsalt vabamaid olusid oma mõtteruumi ja eneseväljenduse kujundamiseks, kehastasid režiimile ohtlikku poliitilist liikumist. Eriti julmalt hakati neid piirama ja karistama pärast seda, kui nad üritasid koguneda.

Esimene püüdlus üleliidulise hipide kokkutuleku korraldamiseks tuligi ilmselt Tallinnast 1970. aasta sügisel, aga noored haistsid halba ja kogunemine jäeti viimasel hetkel ära. 1971. aasta 1. juunil Moskvas saadi aga massid liikuma ja seda NSV Liidu kontekstis poliitiliselt täiesti korrektsel põhjusel – protestimaks Vietnami sõja vastu. Ametliku loa saanud sündmus päädis paarituhande inimese vahistamisega, kuna KGB kasutas kokkutulekut hiirelõksuna. Kui noored jõudsid oma „Make Love, Not War“ plakatitega Moskva ülikooli õuele, olid KGB bussid seal juba vastas. Suurem osa pääses vaid hoiatusega, liidrid aga pisteti türmi või hullumajja. Aga süstemaatiline jälgimistöö koos ähvardustega perekonna heaolu kohta või kutsetega karmi korraga sõjaväeteenistusse Hiina piiri äärde sai pärast „sotsiaalselt ohtliku elemendi“ kaardistamist tuule tiibadesse. Samal kevadel võeti Tallinnas tangide vahele ansambel Keldriline Heli, kes hullutas noori nagu meie omad biitlid. Mitmed pikajuukselised märkasid oma sabas hiilivaid KGB agente. Paari aasta jooksul toimunud sündmuste tagajärjel ajas nii mõnigi asjaosaline oma juuksed ja habeme maha või viskas kirju seeliku varna ning astus komsomoli. Sest niisama hipitseda polnud enam võimalik, protestimisest rääkimata.

Karvased ja kirjud kehad kuulutati moraalselt allakäinuteks ja sotsiaalset heaolu ohustavateks võõr­elementideks. Need inimesed on ju räpased, harrastavad vabaarmastust, kuulavad käramuusikat ja kohe kindlasti sepitsevad mingisugust vasakradikaalset revolutsiooni... Ja nii ei arvanud mitte ainult võimukandjad, vaid ka laiem väärtuspropagandast pimestatud pööbel. Lillelaste protestimeelsus hakkas seepeale asenduma eskapistlike joontega, mida ilmestasid üha kangemad droogid, vaimsed siserännakud ning teadlik poliitika ja sootsiumi eiramine.

Mäletan, kui ma 2017. aastal ütlesin sissejuhatuses „Nõukogude hipide“ dokumentaalfilmi esilinastusele, et vaatamata režiimipöördele ja poole sajandi möödumisele on filmis tõstatatud küsimused kehalise ja meelelise enesemääramise vabadusest aktuaalsed. Ma pidasin küll põhiliselt silmas Venemaad, mis oli äsja keelustanud avalikud käsitlused seksuaalvähemustest. Ent kõigest paar aastat hiljem on mu osutus täiesti pädev ka Eesti kontekstis.

Nagu nõukogude kord kirjutas ette, kuidas istuda, tantsida, riietuda, liikuda, karjääri teha ja armastada, ning demoniseeris kõikvõimalikud püüdlused neid ettekirjutusi eirata, on noomiv ja parastav diskursus tagasi imbunud. Kas eesti mees tohib kanda roosat mütsi või naine vikerkaarevärvilist rüüd? Kas samasoolised paarid tohivad tänaval käest kinni hoida? Kas transsooline inimene tohib olla? Kas eesti naine tohib minna mustanahalisele mehele?

Nii nagu KGB kahtlustas pikajuukselisi poliitilises revolutsioonis, on meil nüüd suureks puhutud jutt mingisugusest Läänest imporditud „sooideoloogiast“, mis lammutavat eesti naise ja mehe vahelist püha liitu. Ent nii nagu nõukogude lillelapsed, tahab ilmselt ka valdav osa tänapäeva noortest ennast väljendada nii, nagu tundub kõige ausam – oma loomingus, töös ja eneseteostuses, aga ka selles, keda armastada ja kellega sünnitada. Mis aga ei muuda neid mingil viisil vähem eestlasteks ega seejuures võta ära ka kellegi soovi abielluda, kooselluda või lapsi saada. 

Terje Toomistu on antropoloog ja filmirežissöör.