01.05.2009, 00:00
Mis asju sa loed? Madis Aesma
Ajakirja FHM toimetaja, muusik
Viimane raamat, mille ostsin, oli vist Kivirähki Ussisõnade-teos,
see meeldis üsnagi. Viimane, mille niisama sain, oli hea sõbra Jaan
Pehki luulekogu “4”, mis meeldis ka väga. Viimane, mille
laenasin (healt tuttavalt Pedigree-Bonnelt), oli Mihkel Raua pori-teos.
Midagi konkreetselt pooleli pole praegu, kuna Pehki raamat sai kohe
ühe jutiga läbi loetud, Raud ja Kivirähk samamoodi, aga need
juba pikemat aega tagasi.
Üldiselt olen rohkem sedalaadi
inimene, kes aeg-ajalt hoopis vanu asju (taas)avastab ja üle loeb (sama
lugu ka muusikaga, koperdan kogu aeg kusagil
kaheksakümnendais-üheksakümnendais).
Hiljaaegu oli
paar vaba päeva, siis vedelesin vanemate juures Paides ja lugesin juba
tuhandendat korda Oskar Lutsu “Sügist”. On teine üsna
ajakohaselt mõjuv raamatukene tänasel päevalgi, aina üks
laenude ja kinnisvara ümber ägisemine, esimene osa iseäranis.
Üldiselt aga peab ütlema, et “harakterite” poolest
“Sügis” mulle väga ei meeldi, sest Jorh Aadniel on juba
täielikuks tropiks muutunud, Tootsist on saanud tahtejõuetu
nõrguke ja Arno Tali sisekaemuslikkus on ületanud igasuguse
taluvuspiiri. Kõigil tegelastel on hirmsad hädad kallal kogu aeg,
pole mingit erilist elurõõmu ega energiat, isegi eluterveid,
lutsulikke vempe ei visata. Rohkem hädaldatakse ja triigitakse
sääremarju. Tõnisson on ainsana selline vähe elutervem
kuju, pakatab pekist, laenab teistele raha, kimab vedruvankris ja võtab
lõpuks isegi naise. Ei tea, miks ma seda nii palju lugenud olen, ju siis
elan temale kaasa.
Ah jaa – töö juures sirvin
vabadel hetkedel tuju tõstmiseks Vlassovi-Smeljanski mõne aasta
tagust Kuldse Trio raamatut, naljakas ja toniseeriv on. Ühe raamatu viisin
millalgi töölt koju ka, see oli Ronald H. Fritze “Uued
maailmad” – ei saanudki aru, kas asi autori enese tekstis
või tõlkes, aga niivõrd tolmkuiva teost niivõrd
põneval teemal nagu maadeavastuste ajalugu polegi nagu varem lugenud.
Meenutab rohkem mingit protokolli.