Midagi konkreetselt pooleli pole praegu, kuna Pehki raamat sai kohe ühe jutiga läbi loetud, Raud ja Kivirähk samamoodi, aga need juba pikemat aega tagasi.


Üldiselt olen rohkem sedalaadi inimene, kes aeg-ajalt hoopis vanu asju (taas)avastab ja üle loeb (sama lugu ka muusikaga, koperdan kogu aeg kusagil kaheksakümnendais-üheksakümnendais).


Hiljaaegu oli paar vaba päeva, siis vedelesin vanemate juures Paides ja lugesin juba tuhandendat korda Oskar Lutsu “Sügist”. On teine üsna ajakohaselt mõjuv raamatukene tänasel päevalgi, aina üks laenude ja kinnisvara ümber ägisemine, esimene osa iseäranis. Üldiselt aga peab ütlema, et “harakterite” poolest “Sügis” mulle väga ei meeldi, sest Jorh Aadniel on juba täielikuks tropiks muutunud, Tootsist on saanud tahtejõuetu nõrguke ja Arno Tali sisekaemuslikkus on ületanud igasuguse taluvuspiiri. Kõigil tegelastel on hirmsad hädad kallal kogu aeg, pole mingit erilist elurõõmu ega energiat, isegi eluterveid, lutsulikke vempe ei visata. Rohkem hädaldatakse ja triigitakse sääremarju. Tõnisson on ainsana selline vähe elutervem kuju, pakatab pekist, laenab teistele raha, kimab vedruvankris ja võtab lõpuks isegi naise. Ei tea, miks ma seda nii palju lugenud olen, ju siis elan temale kaasa.


Ah jaa – töö juures sirvin vabadel hetkedel tuju tõstmiseks Vlassovi-Smeljanski mõne aasta tagust Kuldse Trio raamatut, naljakas ja toniseeriv on. Ühe raamatu viisin millalgi töölt koju ka, see oli Ronald H. Fritze “Uued maailmad” – ei saanudki aru, kas asi autori enese tekstis või tõlkes, aga niivõrd tolmkuiva teost niivõrd põneval teemal nagu maadeavastuste ajalugu polegi nagu varem lugenud. Meenutab rohkem mingit protokolli.