Mis Islandis tegelikult toimub?
Kohapeal igapäevast elu elades ei märka ei poes ega tänavatel mingeid erilisi muutusi. Ainult uudistetulv on olnud tohutu. Ja varem ei liikunud ei peaminister ega Keskpanga direktor turvameeste järelvalve all. Inimeste viha võib olla ettearvamatu. Vaid paar nädalat tagasi peeti Islandit ühe kõige kõrgema elatustasemega riigiks, aga täna võrreldakse Zimbabwe ja Turkmenistaniga. Inflatsioon on kusagil 14% kandis, riigil napib valuutat, firmade ärisidemed on ohus, sest kaubavahetus välisilmaga takistatud riikidevaheliste ülekannete peaaegu täieliku seiskumise tõttu.
Eilses, 14.oktoobri Fréttabladid´is, mis Islandi suurima lugejaskonnaga ajaleht, küsiti inimestelt, kas nad kardavad, et maal tekib toiduainete puudus. Umbes 19 protsenti vastas küsimusele jaatavalt ja 81 protsenti eitavalt. Tõepoolest, islandlase loomuses pole langeda masendusse. Seda näitavad ka rahvusvahelised depressiooniuuringud, mis on tehtud põhjapiirkondade elanike hulgas. Islandlaste hulgas esineb vähem depressiooni kui seda ülejäänud piirkondades. Ehk annab optimistlikust ellusuhtumisest tunnistust ka tõsiasi, et Island juhib koos Türgiga Euroopa sündivuse edetabelit. Tuleviku pärast ei muretseta, küll need lapsed ikka kuidagi kasvavad. Siit ka Islandi tugevus - noore elanikkonna kõrge protsent üldiselt kiiresti vananevas Euroopas.
Eelmine nädal algas peaminister Geir Haarde esmaspäevase dramaatilise pöördumisega rahva poole nii teles kui raadios. Siis kuulsid islandlased esmakordselt, et riiki võib ähvardada pankrott. Mis see tegelikkuses tähendada võiks, oli enamusele arusaamatu. Veel enne kui jõuti 7.oktoobrisse, oli parlament kiirkorras vastu võtnud erakorralise seaduse, mis andis riigile väga suured õigused sekkuda pankade ja muude finantsettevõtete tegevusse.
Uue päeva esimene uudis oli, et maa suuruselt teine pank Landsbanki on võetud riigi kontrolli alla. Keskpäeval uudis Islandi Keskpangalt, et Venemaa on lubanud laenu 4 miljardi euro ulatuses. Mis nüüd? Peaministri selgitas pressikonverentsil, et kui vanad sõbrad alt veavad, tuleb uusi otsida.
Õhtuste teleuudiste järel näidati intervjuud Keskpanga direktori David Oddsoniga, kes oli Islandi peaminister aastatel 1991-2005, viis sisse neoliberaalse majanduspoliitika ja keda seostati Islandi majanduse kiire tõusuga. Ja David rahustas inimesi, vähemalt küllaltki suurt osa neist, kui arvestada järgmise päeva reaktsioone, oma isaliku kõiketeadvusega. Islandi riigil võlgu pole, pankade kohustusi välisklientide suhtes täidame vaid 5-15% ulatuses, sest avantüristide võlgu me ei maksa ja ei mingit eurot, islandi kroon päästab meid praegusest finantskriisist väljatulekul.
Paraku kuulati Keskpanga direktorit ka mujal, kui Islandi kodudes ja 8. oktoobri tõsiasjaks sai ähvardav diplomaatiline jääaeg Suurbritanniaga, kui rahandusminister Darling teatas Briti parlamendis, et Island ei kavatse tagada hoiuseid Landsbanki Suurbritannias tegutsevas internetpangas Icesave. Kolmapäeva hommikul võtsid briti võimud üle islandi suurima panga Kaupthingi tütarettevõtte Londonis ja sulgesid selle. Neljapäeva, 9.oktoobri hommikuks oli ka Kaupthing langenud. Veidi hiljem selgus, et Kaupthingi panga ülevõtmisel läks käiku briti seadus, mida muuseas kasutatakse ka terrorismivastases võitluses. Ka teatas Gordon Brown, et kui Islandi riik ei täida oma kohustusi briti hoiustajate suhtes, on plaanis Islandi riik kohtusse kaevata.
Mida tähendasid need viimase nädala sündmused tavalisele islandlasele? Veel kaks nädalat tagasi kinnitati talle, et kõik kolm riigi suurimat panka on väga heas seisus ja ehkki kinnisvaraturg oli peaaegu surnud ja majanduses oodata teatavat langust, ei ähvarda meid eriti miski. Pooleteise nädalaga olid need pangad kuristikku kadunud ja koos pankadega ka kümnete tuhandete säästud, mis paigutatud pangaaktsiatesse. Viimane oli islandlaste seas küllaltki populaarne investeerimisvorm, sest viimastel aastatel olid pangaaktsiad tormiliselt tõusnud. Islandi krooni vastu oli kadunud igasugune usaldus ja sellega kauplemine finantsturgudel peaaegu lõppenud. Pikemat aega kõrgel hoitud islandi krooni kurss oli viimase aastaga kukkunud 70 protsendi ulatuses. Veel käesoleva aasta alguses võeti krooni kõrge kursi tõttu nii eluaseme- kui tarbimislaene välisvaluutas, näiteks Šveitsi frankides ja jaapani jeenides. Alates 2000. aastast on ka paljud tavalised islandlased võtnud laene „justkui ei tuleks homset päeva", nagu väljendus üks analüütik. Tänaseks ähvardavad needsamad laenud paljude islandlaste elu alustugesid, võidakse kaotada kuni 100-protsendilise laenuga ostetud elamispind.
Pidu on läbi, räägivad inimesed ja kirjutavad lehed. Samas küsitakse ka, kas kõik ikka pidutsesid? Maapiirkondade elanikud ei saanud näiteks üldse laene Islandi kolmelt suurimalt erapangalt. Need inimesed leppisid enamasti riikliku Eluasemepanga laenudega, millel oli ametlikult kehtestatud ülempiir. Unustusse kippus jääma ka riigi kauane põhiline ekspordiallikas kalandus. See polnud enam popp, tulevik pidavat peituma rahanduses ja suurenevates välisinvesteeringutes. Finantsasutuste juhtivtöötajate tohutuid palkasid õigustati suure vastutusega, mis nende õlul lasuvat.
Käesoleva aasta suvel olevat Islandil suhtarvult töötanud sama palju inimesi finantssfääris kui Šveitsis. Välisinvesteeringud põhinesid laenudel, mida islandi pankadel polnud keeruline saada, kuna riigil puudus välisvõlg. Tekkinud oli umbes 30-inimeseline grupp suuromanikke, kelle tegutsemise ja võitude kohta hakati kasutama sõna útrás, mida võiks tõlkida „tung maailma". Selle uusrikaste rühmituse firmad olid keerulistes omavahelistes omandisuhetes ja samal ajal ka tihedalt seotud eelnimetatud Islandi kolme suurima erapangaga. Nende „maailmatungi viikingite" saavutused said paljudele osaks rahvuslikust uhkusest ja seda õhutati kõige kõrgemal tasemel. Islandi presidendist oli saanud islandi mogulite pidev eestkõneleja ja reisikaaslane, nii et teda kodumaal harva näha-kuulda oli. Tõepoolest, suur hulk Suurbritannia high street´i poode oli islandi kontserni Baugur omanduses, mille võidukäik briti turul algas 2002. aastal. Ära oli ostetud Taani kaubamajade lipulaev Magasin de Nord ja Kopenhaageni uhkeim hotell D´Angleterre, rääkimata islandi pankade paljudest esindustest Euroopas. Koduses Islandis olid ka meediakanalid omavahel ära jagatud.
Viimase paari-kolme aasta juhtisid mitmed välismaised finantsanalüütikud tähelepanu islandi pankade tundlikkusele võimalike majandusvapustuste suhtes. Imestati ka, kust tuleb üldse see tohutu raha Islandi väikse majanduse juures. Kui säärased teated üldse kodumaises ajakirjanduses ilmusid, siis väitsid nii äritegelased kui valitsuse esindajad nagu ühest suust, et tegemist on islandi olude mittetundmise või lihtsalt kadedusega. Pangad laiendasid piiramatult oma tegevust, omades samal ajal riigi garantiisid. Möödunud suvel oli Reykajvikis toimunud konverentsil esitatud uurimus, mille kohaselt finantskrahhi saabumine oli vaid kuude küsimus. See aga pisteti valitsuse palvel sahtlisse paremaid aegu ootama.
Viimastel päevadel arutatakse ka otseste kriisiuudiste körval, kas süüdlased tuleb kohe välja selgitada ja vastutusele võtta, või ootame, kuni kõige hullemast üle saadud. Laenuvürstide grupp on üldiselt teada, aga nad ei oleks oma tegevusega iial saanud sellistesse äärmustesse minna, kui valitsus, finantsjärelvalve ja Keskpank oleksid oma tööd korralikult teinud. Riik ju oli peaaegu loobunud finantskontrollist ja Keskpanka juhtis erruläinud endine peaminister, keda mönede aastate möödudes pidi ootama jääma ülisuur pension. Üheks praeguse finantskrahhi pöhjuseks peavad välisanalüütikud Keskpanga suutmatust juhtida rahanduspoliitikat. Eks kodumaalgi tunti Keskpanga vigade pärast rahutust, aga kuna peaaegu 15 aastat maad peaministrina juhtinud David Oddson oli valitseva Iseseisvuspartei poolt tõstetud vaat et jumaluse seisusse, siis ei tulnud kõne allagi Davidi kohalt tagandamine vöi mingi tõsisem kriitika tema suhtes. Islandi poliitikute ja muude juhtide olulisemaid tunnusjooni, et saadakse hakkama millega tahes, aga tagasi ei astuta.
Üldiselt ei ole islandlane harjunud kedagi eriti kritiseerima. Ühiskond on väga väike ja üle poole elanikkonnast elab Suur-Reykjaviki piirkonnas, mis koondab enda alla 6 peaaegu kokkukasvanud linna. Ikka ollakse kellegi sugulane, sõber, koolikaaslane, kolleeg või naaber. Viimastel päevadel on Iseseisvuspartei koalitsioonipartner sotsiaaldemokraatide Samfylkingin nöudnud Keskpanga juhi tagasiastumist. Esimestel kriisipäevadel täielikku üksmeelt kinnitanud koalitsioon on ilmselgelt proovile pandud.
Palju kuuleb, et meil on nüüd kreppa, mis ümberpandult vöiks olla majanduskriis. Ajakirjanduses öpetatakse, kuidas kokku hoida. Taas hakkab ausse tõusma rahvustoiduna tuntud verikäkk ja lambamaksast tehtud vorst, mida paljud kavatsevad sel sügisel ise kodus valmistama. Inimesed valmistavad end vaimus ette, et ees ootavad hullemad ajad. Juttu tehakse ka kartulikasvatamisest. Sõjajärgsetel aastatel oli Reykjavikis olnud kartulipöldude all ligi 90 ha maad. Viimastel aastatel soikus see maaviljelus peaaegu täielikult. Üks vanemaealine tuttav naeris, et tema on vist ainuke islandlane, kes Mercedesega (see oli siiski 17 aastat vana) hobusesönnikut kartulilapile on vedanud.
Kuidas tegelik majanduskriis välja hakkab nägema, on veel ebaselge. Veel möned päevad tagasi välisvõlgadeta riigile on tulnud nõuded pangatagatistele Suurbritanniast ja Hollandist, mis ulatuvad 1,3 aastase rahvusliku koguproduktini. Kas ootab ees tunduvalt kõrgem maksukoorem, mille tulud paraku ei lähe tervishoiu- ja haridussüsteemi, vaid islandi pankrotistunud pankade välismaiste võlgade tasumiseks? Nii arutleb eilses Morgunbladid´is majandusprofessor Þórólfur Matthíasson. Keskpanga valuutavarud tunduvad olevat kokkukuivanud, ehkki väideti, et neid jätkub järgnevaks üheksaks kuuks.
Välisvaluuta saamiseks peavad firmad esitama taotluse ning esimeses järjekorras eraldatakse toiduainete, ravimite ja kütuse ostuks. Eraisikud saavad valuutas välja võtta 200 eurot ja seda kehtiva lennupileti ettenäitamisel. Välismaal krediitkaardiga makstes peab kindlasti arvestama, et kurss on hetkel kehtivast ametlikust kursist väga palju kõrgem, kindlasti üle 200 krooni euro kohta. Viimastel päevadel on Islandi Keskpanga euro kurss siiski olnud 1:150 kandis, aga see kehtib vaid riigisiseste arvelduste puhul. Välisturgudel on aga islandi krooniga arveldamine praktilisest lõppenud kursi pideva kõikumise tõttu.
Hädas on ka välismaal öppivad islandi tudengid - elamiskulud suurenevad pidevalt, sest elatakse islandi õppelaenust, pangast ei saa raha kätte ja mõned on loobunud üldse õpingutest, kuna õppemaks näiteks Suurbritannia ülikoolides on pea kahekordistunud. Asja teatati ka, et Islandi Sümfooniaorkestri Jaapanisse planeeritud kontsertreis jääb ära, kuna korraldav jaapani firma ei usaldavat islandlaste rahaasju.
Lootust on turismil, sest nüüd on Island muutunud odavaks ostukohaks ja näiteks Fääri saarte elanikke arvatakse siia tulevat oma jõuluoste tegema. Nädalapäevad tagasi küsitles üks päevaleht ostjaid, kas nad on hakanud toiduaineid suuremal hulgal kokku ostma. Ainukesena vastas jaatavalt Reykjavikis konverentsil olnud fääri mees, kellel naine oli palunud tublisti söögipoolist koju kaasa osta, kuna see kaup olevat Islandil kolm korda odavam.
Viimase paari aastaga jõudsasti kasvanud võõrtööliste kogukond on hakanud kiiresti vähenema. Islandi odavlendude firma Iceland Express müüb hoogsalt üheotsa pileteid Varssavisse. Siinne Poola konsul ennustab, et umbes kümnest tuhandest Islandil töötavast poolakast pöörduvad koju tagasi pooled. Isegi need, kel siinmail juba eluase soetatud, lähevad tagasi Poole tööle, et tagasi maksta Islandil vöetud laene. Tööd jätkuvat ja sama töö eest saavat paremat palka. Pole ka ime, sest Islandil on ehitustegevus väga soikunud ja mitmeid sel alal tegutsenud firmasid ootab ilmselt pankrott. Viimaste aastate elamuehitus võttis peadpööritavad tuurid. Suur-Reykjavikki ümbritsevate laavaväljade vahele kerkis uusi elamurajoone nagu seeni peale vihma. Kinnisvara turg aga jahtus täielikult möne kuuga ja nüüd on suur osa uutest korteritest müümata. Ehitusfirmad üritavad päästa, mis päästa annab. korterite väljaüürimisega, kuid suurte pindade järele on vähe nõudmist ja seda eriti piirkondades, kus puudub veel korralik infrastruktuur. Kinnisvara buumi ajal laenu võtnud inimesed on ka olukorras, kus laen on suurem kui korteri praegune turuhind. Raskustesse sattunud omanikku ei päästa ka müük, kaela jäävad mõned miljonid maksmata laenu. Uusi kaubanduskeskusi avati sellise innuga, nagu poleks elanikkonda mitte 320 000, vaid mõned head miljonid. Ikka võis kuulda, et mõni uus pood oli suurim omalaadne Põhjamaades.
Eile alustas Islandi delegatsioon Moskvas läbirääkimisi 4 miljardi euro suuruse laenu saamiseks. Kui Venemaa laenu küsimus kerkis päevakorrale nädalapäevad tagasi, siis suhtuti sellesse vähemalt ajakirjanduses küllaltki positiivselt. Selle laenuga seostub ka Keskpanga direktori David Oddsoni üks suuremaid ametialaseid ämbrisseastumisi. Nimelt teatas ta 7. oktoobril, et laen juba taskus ja Putin ka vastavale dokumendile alla kirjutanud. Mõne tunni pärast tuli tal see avaldus aga tagasi võtta, sest Vene võimud polnud asjast veel kuulnudki. Milliseid tingimusi Venemaa vöiks esitada, eriti ei arutatud. Tuntud politoloog näiteks väitis, et selle sammuga tahab Moskva osta vaid goodwill´i Läänes, mis Gruusia konflikti tõttu kõvasti kannatada saanud. Pärast esimest läbirääkimistepäeva pole Venemaalt mingeid lähemaid teateid saabunud. Küll aga olevat Rahvusvaheline Valuutafond kinnitanud, et on valmis täie jõuga Islandi riigile appi tulema.
