Sõltumata petlikest v ä l i s t e s t rahvusliku rahulolu klassifitseerimiskõlbulikest märkidest usun, et nii Eesti kui ka eestlased on identiteedikriisis. Seda mitte ainult viimased 18 aastat, vaid vähemalt alates esimese iseseisva riigi eksisteerimise peatumist.

Eelmise aastasaja algul oli iseseisval Eestil väga vähe aastaid aega olla „ise" - leida end iseseisvana ning seda praktikas ellu rakendada. Esimese vabariigi aegsed meenutused eestlaste haritusest, armastusest maa, kultuuri ja rahva vastu - need on nagu muinasjutud, mida võib siiani kuulata tol ajal elanutelt või kaasajakodanikelt, kellesse üldsus kui kentsakatesse rahvuslastesse võib suhtuda. Nõukogude võim on aastakümnete jooksul teinud Eestiga eesmärgipäraselt - ironiseerivalt öeldes - tulemusliku töö. Me oleme õppinud aastakümnete (esimese vabariigi aegse vahepausiga tegelikult juba aastasadade!) vältel üksteist mitte usaldama, hoidma avatuse ja ka naeratuse peamiselt iseendale. Meie mõttemaailm ja -mallid ei ole enam aastakümneid eestlase omad, rääkimata tegudest.

18 taasiseseisvumisaasta järel me ikka veel otsime seda õiget Eestit ja eestlast. Suured rahvalikud peod aitavad eestlase vaakuvat hinge elus hoida, aga tulemuslikku okupatsiooniaja ravimismeetodit või medikamenti ei ole veel välja nuputatud. Katsetame pidevalt erinevaid viise, kuidas olla (tõmbleme).

Eestlane mõtleb ikka veel väljaspoolt sisse: muretsesime juba aastaid tagasi rahvuslikult sellepärast, kuidas end muule maailmale müüa (nt „Welcome to Estonia" projekt) ja teeme seda tänini. Kasulik tõepoolest - majandus vajab turgutamist. Kuid oleme ühele „pisiasjale" taasiseseisvumise aja algusest mööda vaadanud. Meil ei ole vaja end identifitseerida t e i s t e jaoks, vaid eelkõige e n d a jaoks. Kui laulu- ja tantsupidu on meie kaasaja ainuke massiline rahvuslik pidepunkt, siis meil võib olla rahvusliku ulatusega probleem.

Vaatame võrdluseks pisut kõrvale: soomlasi teatakse sauna ja jõuluvana maailma viimise tõttu; rootslastel on iidne ja kuulus kuningaperekond. Šotlased on hullude viikingite järeltulijad, kellele ei hakka isegi Inglise kuninganna hammas peale. Inglased aga teavad, et nad on eksisteerinud tugeva üksusena juba ligi 1000 aastat, kand on maailmakaardile tugevalt kinnitatud, ei ole vaja tõmmelda. Šveits on tuntud kvaliteetkellade ja tugeva pangandusharuga suusatamismaana; iirlased aga tõid maailmale St Patrick´u päeva, iiri muusika, tantsu ning head õlut. Mille poolest Eesti eelmistest erineb? Nimetatud riikidel on olemas lisaks välisele (loe: muule maailmale müüdav, ajaloos säiliv) ka sisemine rahulolu nii rahvuslikult kui ka indiviiditi kordi suuremates, mitmel erineval nivool (rahvuslik, majanduslik) mõõdetavates numbrites.

Samas, ka meil on olemas tugevad ajaloolised sambad, sõltumata eksisteerinud riigikorrast. Lihtsalt muu maailm (jälle: m u u maailm!) ei tea veel seda kõike nii hästi, kui võiks. Maailmariikide vahelises konkurentsis, läbi enese propageerimise riigimajanduse ergutamiseks ning maailmaajaloos püsimiseks on tõepoolest kasulik end maailmale erilisena näidata. Selles show´s ei tohiks aga unustada, et rahvuslikud ajaloolised, globaalselt propageeritud või propageerimata sambad ei toida kohalikult eestlase hinge ning harvad suured rahvuspeod ei tee me kaotatud ja rikutud sisemust terveks. Haige hingega inimene käitub ebatervislikult nii enda kui ka kaasmaalaste suhtes nii hinges, sõnas kui ka tegudes... Haiget hinge ravib ennekõike armastus.

Selleks, et end identifitseerida, peaksime rahvusteadvuses aktsepteerima, kes me täna oleme ning kuhu teatud iseseisvumisaja jooksul jõuda tahame.

Eesti mereväkke tulnud ajateenijad peavad (loe: tahavad!) igal hommikul kell kaheksa ülesrivistatult Eesti riigihümni kolme salmi mereväebaasi lipuheiskamisel laulma. See ei ole kohustus, see on (olnud) valik ning rahvusliku armastuse ning austuse juurutamine kõige kaunimal viisil.

Millest võiks tavakodanik alustada, et Eesti riik saaks eestlaste poolt hingeliselt tugevad sambad alla? Lisaks neile, kes teemast huvitet (kas Sa oled ja kui ei, siis miks?), on majanduslanguse tingimustes ka neil, kes töö kaotanud, lausa oivaline võimalus tegeleda nii enda sisemaailma tudeerimisega kui ka vahetult ümbritsevaga. Võiksime rahvusliku uhkuse ning kaasmaalas(t)ega aupakliku ja usaldava kontakti saavutamiseks ja hoidmiseks ning ajalooliste haiguste hingeraviks leida vähemalt enda jaoks (kui mitte grupis) vastavalt soovile kas hinges korratava või lausa verbaalse mantra leida.

Võiksime koos väljendada uhkust eestlaseks olemise üle ü k s t e i s e l e. Kasvõi alates Eesti ajaloo paremast tundmisest ja üksteisele sel teemal korraldatavatest viktoriinidest, väiksematest ja suurematest rahvuslikest kogunemistest osavõtmisest, Eesti rahva pühade koostähistamisest (kas Sina tähistad vabariigi aastapäeva?) lõpetades rahvusarmastuse väljendamisega väiksemal, aga siiski nähtaval kujul. Kui lause „ma armastan Sind" tundub enese liigse avamisena ja eestlase temperamenti arvestades läilana, siis oleme ju maailmameistrid enda väljendamises läbi asjade. See, kuhu rahvusjälg (nt Muhu jm rahvustikand) armastuse pärast Eesti ja eestlaste vastu kantakse ja kuidas seda armastust välja näidatakse, jäägu ajalooliselt sitke ja nutika eestlase vabatahtlikuks valikuks.

Lisaks ärgem unustagem, et Eestis või mujal riigis, tuttavas või võõras kandis; tuttavale või võõrale eestlasele viisakalt (kui mitte, jumala eest, naeratades!) „tere" ütlemine on täiesti normaalne! Ka nii saab näidata üksteisele (nagu võõrad veoautojuhid üksteist autoroolis, käeviipega teretades hinges sõnavad „Me kuulume kokku ja koos oleme tugevad!") ühtekuuluvustunnet.

Ärme enam unista ammusest muinasjutulisest Eestist, vaid elame selles praegu, kõik koos.