Külluse keskel elava inimese nn. „relvad" on kõik see, mida inimene endale lapsest saadik ühiskonna, kultuuri, usuliste tõekspidamiste, pere- või sõpruskonna arvamuse tõttu jms põhjustel järjepidevalt külge poogib. Tahame end kaitsta teistest eristumisel pilkavate pilkude ja sõnade ning äärmisel juhul ühiskonnaheidikluse eest, samal ajal ennast kaotades ning enda hinge vaikselt ja kindlalt hävitades.

Lihtne näide on siinkohal inimese välimus: kui mitmed faktorid mõjutavad inimese välimust? Geneetika, ajalugu, mood, kuulumine teatud ühiskonnakihti, kooli, erialasesse seltskonda jms. Lõpp-produkt on see, kellena inimene ärkveloleku ajal end välimuslikult endale ja teistele nö. demonstreerib. Isikliku arvamuse üleolekul kõikidest teistest eelnevalt mainitud nn. „tähtsatest faktoritest" on inimene täpselt sellises kehakaalus ja kannab sääraseid riideid, mis talle isiklikult kõige enam meeldivad. See aga võib tähendada, et tegemist on silmapaistvalt erilise isiksusega, kelle peale enamus viltu vaatab ning tema loomupärane relv - olla tema ise - on juba mõjutatud; raskemal juhul hävitatud.

Miks mainin siinkohal inimese välimust? See on satiiriliselt markantne näide: erinevalt teadjamatest, iidvanu elutarkusi hindavatest idamaainimestest on arenenud lääne ühiskonna inimene harjunud mõtlema väljastpoolt sissepoole. See on nagu inimeste võidurelvastumine, mis sisaldab brändikauba tarbimist, kenasse kohta kodu ostmist, veni-vidi-vici sõiduomadustega auto liisingomastamist, eliitkooli pääsemist, teatud suhtlusringkonnaga läbimist jm enese võõraste sulgedega ehtimisega seonduvat.

Surutisetingimustes võib aga tekkida olukord, kus kõik eelnev kaob ning seistakse relvitult silmitsi nii kõige ümbritsevaga, aga mis kõige hullem - iseendaga. Enda tõelise minaga.

Ema üsas kasvamine annab inimesele turvatunde ning võimaluse hingata ja süüa. Need on inimese põhivajadused. Tänapäeva lääne ühiskonnas on turvatunne tihtilugu võrdeline kuuluvustundega, mille tekitavad teatud sorti eluvalikud juba lasteaiast alates. Seda erilist oskust inimese mina hävitada pärandatakse sihikindlalt edasi, sest inimloom on juba selline, et raske on kaasinimestele või suuremas plaanis  järgnevatele põlvkondadele edasi anda midagi, mis ei ole inimesse lapsest saadik sisse juuritud. Majandussurutis annab neile, kes helgetel aegadel „julge hundi rind on rasvane" elustiili tagasipöördumatult viljelesid, võimaluse end (esimest korda elus?) leida. See protseduur ei ole kergete killast: kuidas leida enda hinge, enda sisemist häält, enda tõelist minapilti, mis on ehk kaotatud juba ennem teadliku elu algust? Samas, kas pole need, kes kõige suurema kaotuse elus (sh mõned praegusel surutisperioodil) läbi teevad, just kõige sihikindlamal, aga tihtilugu suurimate riskidega seotud eneseotsinguteekonnal?

Mida tähendab praktikas enese leidmine? Eneseotsija peaks hakkama nägema enda olemust, soove, vajadusi, püüdlusi ja tahtmisi ilma, et eelnevat mõjutaks kõik ümbritsev. Inimene peaks olema võimeline läbi terve elu kuulma ennast - enda sisehäält, mida tegelikkuses tavaelus pidevalt ignoreeritakse. Inimese minapilt peaks olema kristallselge; küsitavuseprintsiip (Miks? Kas mina tahan seda? jms) enda ja inimest ümbritseva kohta peaks olema lähtepunkt vähemalt inimese kõige lähedasemaid elunüansse puudutavate otsuste langetamisel. Alles seejärel saaks hakata tegelema enda liitmisega ümbritsevasse, valides hoolikalt kõike, mis saaksid inimese minapilti toetada ning vältides kõike, mis saavad tekitada inimese sisemise olemise hävingut ning sisemise võidurelvastumise (järjekordset) algust...