Mitu elu on kaptenil?

Madruseks võib saada enam-vähem igaüks, kes merd ei pelga ja tööd ei põlga. Kapteniks saavad ja sobivad vaid vähesed väljavalitud. Ja ometi soovib pea iga noor saada kapteniks, saada juhiks, kes käsib, keelab, poob ja laseb.

Eriti veel siis, kui talle sisendatakse maast madalast, et ta ongi kapteniks või marssaliks sündinud. Noor tahab olla keegi, st olla pildil. Olla keegi tähendab olla ülemus, juht või kapten. Juba ette on teada, et kõik ei kujune juhiks, suurem osa peab orienteeruma käskude-keeldude rägastikus. Sellega on aga raske leppida. Kuidas siis saada kapteniks? Kapteni kandidaat peab kõrvaldama oma kõrvalt madrused, kes kõik unistavad kapteni karjäärist. Kui ei ole inimest, ei ole probleemi. Kapteniks pürgiv madrus teab, et kaptenil on vaid üks elu. See üks elu tundub palju väärtuslikum ning ihaldatavam, kui ülejäänud madruste elud kokku. Eesmärk pühendab abinõu.

Nagu näitas Lõuna-Saksamaal aset leidnud tulistamistragöödia, sai 17-aastane noormees „kapteniks" postuumselt. Genotsiidi- ning holokaustiõudused on vaid mõned näited postuumsetest juhtidest ja „õpetajatest". Et olla keegi, tuleb teistele, oma soo-, rahvus-, erakonna- või usukaaslastele koht kätte näidata, vahendeid valimata. See on märk kahestunud ja kalestunud isiksusest, tõsisest identiteedikriisist, suurusehullustusest või hoopis patoloogilisest alaväärsusest.

Kui nüüd selle ühe elu eest tuleb ohvriks tuua palju muid (loe: kaasmaalaste) elusid, kas see väärib siis küünlaid? Kui, siis ainult hukkunute haual. Kahjuks meie haridussüsteem (õigemini selle puudumine), soosib evolutsionistlikku olelusvõitlust, kus ellu jäävad vaid tugevamad. Nõrgemad hukkuvad. Mis on tugevus ja nõrkus isiksuslikul tasandil, lapse arengufaasis? Kahjuks sisendame ja süstime lastele maast madalast heroilisuse mürki, mis moondab poisid ja tüdrukud sootuteks ning näotuteks gladiaatoriteks Maarjamaa areenil. Kahuriliha lendab kahte lehte laiali, tõusikuteks kasvatatud ja õpetatud karjeristid tambivad üle laipade „inimliku kõrguse" poole. Dekadents ruulib koolides ja ülikoolides. Aga ka kunsti- ja tantsusaalides.

Kui eesmärgiks on saada kapteniks, siis inimhinge turuväärtus on nullilähedane. Huntidest metsasanitarid teavad seda kõige paremini. Külm- või tulirelv tuleb alati käepärast hoida - esialgu ehk verbaalsel-virtuaalsel tasandil, vajadusel aga reaalsel tasandil. Võitjate üle kohut ei mõisteta ei Tallinnas, Brüsselis ega ka Haagis. Me kasvatame võitjate põlvkonda, kes ei löö kellegi (loe: kaotajate) ega millegi ees risti ette. Postuumselt pole mõtet enam kellegi üle kohut mõista. Nii ka Saksamaal veresauna korraldaja üle. Kas aga saame jätta need sajad kodud ja pered omaette ja rahulikult hingehaavu lakkuma või peaks seadustama omakohtu (naabri-, kooli-, pere-, abielu-, töökohavalve)? Lohena draakoni vastu võideldes on kaotus ette teada. Kas jätta reageerimata, reageerida üle või reageerida adekvaatselt? Just viimasele aspektile peaksid tähelepanu pöörama nii seadusandlik-, täidesaatev- kui ka kohtuvõim. Milline on tapatalgute korraldajate pesa- ja alusharidus? Milline on riskigruppi kuuluvate noorukite maailmavaade, mina- ja maailmapilt, identiteet, väärtused, uskumused, normid, müüdid ja tabud?

Lahendus ei ole politseiriigis, vaid korralikus lastetoas, kus peale arvuti ja teleka on ruumi eeskätt vanematele, vanavanematele, tõelistele sõpradele, raamatutele ning Raamatute Raamatule ehk Piiblile.

Ka koolis peaks olema nn „lastetuba", nagu laevades on lastenurk. Lastetuba on vajalik sisepingete maandamiseks, sest erieas poistel ja tüdrukutel on vajadus pihtida, oma mured südamelt ära rääkida. Nad vajavad aktiivset kuulajat, nõustajat, hingehoidjat, psühholoogi või sotsiaalpedagoogi. Just sellises lastetoas saaks arutada selle üle, mitu elu on kaptenil ja milline elu üldse väärib küünlaid.

Ramo Pener, Rakvere kolledži õppejõud