Modernse kõrbesõduri moraalne dilemma
Kirjutasin Ekspressis mitme aasta jooksul Eesti kõrbeluurajate saatusest ning nende üksuse juhist kapten Rene Toomsest. See on modernse sõjapidamise dramaatiline lugu, kus kaaludele on seatud ühelt poolt moraal ja teiselt poolt seadus. Et päästa inimelusid, pidi ta kõndima sõjaväelastele kohustuslike reeglite piiril. Inimesed said päästetud, kuid selle tagajärjel sattus kapten Toomse kolmeks aastaks kohtuteele. Alles möödunud reedel lõpetas Harju Maakohus tema suhtes kriminaalmenetluse.
Veel Lahesõja alguses räägiti elektroonikaga varustatud võitmatutest “kübersõdalastest” ja rakettmürskudest, mis juuksekarva täpsusega sihtmärgiks oleva maja korstnast sisse lipsavad ja sihtmärgi hävitavad. Kuid kõrbetolmus ei läinud kaua aega, enne kui selgus, et ülitehnoloogia on vaid osa, ja mitte kõige tähtsam osa moodsast sõjapidamisest.
Kõik on muutunud: vastased pole võrdsed ei arvult ega jõult, tegevus ei katke kunagi, tipptehnoloogia vastas seisavad raskesti leitavad, primitiivsed puust, plastmassist ja väetisest pommid; võõras vägi peab võitma kohalike elanike usalduse, tsiviilisik võib olla sama hästi ka võitleja, suur osa mässajate rünnakutest on välismaiste tsiviilisikute ja ka oma rahvuskaaslaste vastu.
Sellisele enneolematule segadusele on väga keeruline kehtestada norme, mis aga moodsas sõjas üha tähtsamaks muutuvad. Sest iga liitlasvägede eksitus läheb suure kella külge, iga eksinud pomm, mis tapab tsiviilisiku, võib tekitada rahvusvahelise skandaali ja vastukaja. Vastaspool ei tunnista samas mingeid piiranguid.
Toomse juhtum ongi selline piirialadel liikumine. Ohvitser Toomse teatas Kandaharis ühe USA abiorganisatsiooni liikmetele, et neid kavatseb rünnata Al Qaeda terrorist ning inimesed peaksid kiiresti lahkuma. Nad tegid seda ja elud said päästetud.
Sõjaväelane Toomse sooritas moraalse teo, käitus südametunnistuse järgi. Prokuratuur ja kaitsepolitsei nägid tema tegevuses riigisaladuse avalikustamist kõrvalistele isikutele. Ka nemad tegutsesid seaduste järgi, nii nagu nad peavadki tegema. Kollisioon oli vältimatu.
Kohus ei jõudnudki tõendite kaalumiseni. Et Toomse kaitsjal Raul Otsal ei olnud riigisaladuse luba ning ta ei soovinud läbida selleks vajalikku julgeolekukontrolli, ei saanud protsessi alustada. Kuna mingit lahendust polnud näha, siis otsustas Harju maakohus kriminaalmenetluse lõpetada. Kohtumääruses on kirjutatud:
“…pigem võib isegi asuda seisukohale, et R.T. tegevus võis ära hoida ohu inimeludele”…
Oma blogis kirjutab Toomse: “Vale ja aegunud on arvamus, et sõdur täidab käsku mehhaaniliselt. Juba ammu nõutakse igalt sõdurilt ja seda enam ohvitserilt arusaamist tegelikest eesmärkidest ja nende väärtustamist üle konkreetse ülesande või formaalse piirangu. Meie põhiseadus näeb ette inimelu kui kõrgema põhiõiguse väärtustamise. Olen jätkuvalt veendunud, et pidada formaalset saladust olulisemaks kui kiiret hoiatust ohust sõbralike inimeste eludele, on üdini vale, sest just nii ei tee me oma tööd – ei kaitse inimesi.” (Loe Rene Toomse jutustust lk 16–17!)
