"Mõistlik autojuht lendab lennukiga!" ("The smart driver flies!")

Selline välireklaam on piisavalt hiigelsuur, et keegi seda tähele panemata ei jäta.

Kui ma lahkun Eestist, ületan piiri ja tungin Läti suveräänsusesse, tuletab see rohelises värvis Air Balticu kiri mulle meelde, et olen sooritamas tohutut viga:

"Mõistlik autojuht lendab lennukiga!"

Olles sellest hiidreklaamist väikese tee ääres üllatunud, hakkab esimeses reas istuv noor poiss oksendama plastikkotti, millega reisijad on lahkelt varustanud bussifirma. Peab tunnistama, et bussifirmad on üsna tõhusad: iga viimase kui istekoha (ja neid on selles suures kastis liigagi palju) juures on kasulik plastikvidin olemas. Igaks juhuks.

Päevad on üha pikemad ja teatavasti võib Läti maastik olla üsna kena. Seepärast oli kahju, et poiss jätkas oksendamist veel veerand tundi. Hais oleks võinud muidugi hullemgi olla, poisi ema hoidis teaduslikust vaatepunktist lähenedes kätega plastikkoti ja poisi suu juurest kinni.

Porsche Cayenne

Kõik reisijad olid meelestatud kristlikku halastuse võtmes ja üritasid seda ka demonstreerida. Kuid ühel momendil tundus, et see kaastunne hakkab tumenema.

Ma olen veetnud piisavalt palju aastaid unistades tuttuue Porsche Cayenne omamisest, et vältida sellist õudusreisi. Ja nüüd ütleb Air Baltic mulle, et "mõistlik autojuht lendab"?

Ajab segadusse...

"Hinnad peaks olema päris odavad, võibolla Skandinaavia juhid on käivitanud mingi kampaania," mõtlesin endamisi. See kõlas hästi: võib-olla saan okseseanssi vältides tagasi lennata Air Balticuga, hoides samal ajal raha kokku oma tulevase Porsche Cayenne jaoks.

Paari tunni jooksul hoidis see mõte mu moraali üleval. Selleks oli palju põhjuseid:

a) Tallinna autobussijaam on peaaegu sama kaugel kesklinnast kui Ülemiste lennujaam;

b) Kui buss peatub Pärnus, siis on vaevalt aega WC-s käimiseks ja toidukiosk on tihti kinni või müüb vaid magusat;

c) Ma vihkan neid saksa lambakoeri, kes lakuvad mu jalgu Läti pool piiri;

d) Kuidas on võimalik, et 320 kilomeetri läbimine võtab ligi 6 tundi aega?

e) Täna on bussi esiklaas läbipaistmatu ja vesine, ma peaaegu ei näegi, kuhu mind sõidutatakse;

f) Konditsioneer töötab alati halvemini, kui oleks vaja.

Topeltkontroll

Kui ma Riia bussijaamas maha tulin, jooksin kohe internetti Air Balticu veebisaidile, et hindu täpsustada. Ja need hinnad polnud sugugi mõistlikud. Minu tagasisõidupilet nädal hiljem Tallinnasse oleks maksnud ligi 150 eurot (ca 2400 EEK).

Loomulikult kontrollisin ka Estonian Airi hindasid, kuid sain teada, et nad ei lendagi Riiga. Ainult Air Baltic lendab. SAS ruulib? Kinnine ring?

Tegelikult olin varemgi tähele pannud, et enamasti on kõige soodsam viis Tallinnast Riiga või Vilniusse lennata Finnairiga läbi Helsinki.

Pean tunnistama, et hakkan nüüd unistama millestki sellest, mis pole minu jaoks kunagi oluline olnud. Prioriteedid hakkavad vist muutuma. Alustades kõige tähtsamast:

a) Uhiuus Porsche Cayenne (mõningate lisadega, valikuline lisa on blond beib Roberto Cavalli teksades)

b) Mõnus baar rongi viimases vagunis, kus ma võiksin paar õlut (või palju, palju rohkem) libistada

c) Mõnus rong, kus ma saaksin kohvi juua ilma psühhorünnakuta

d) Rong, milles ma saaksin ilma psühhorünnakuta reisida

e) Kolmerealine Saksa-stiilis kiirtee ilma kiirusepiiranguta

Kuna töötan Portugali Balti riikide korrespondendina, elades Tallinnas, on Riiga ja Vilniusse reisimine muutunud oluliseks osaks mu tööst - ning samuti ka minu suurimaks psühhotraumade allikaks.

Bussiga reisimine pole raudselt odav. Kuid oma olemuses kannan ma veel dilemmat: kas ma peaks tundma end lolli olukorda surutuna või kehvikuna.

Post-sovjeti maailmas on juba kerge vahe sees sõnadel "reisija" ja "ohver". Kui mitte, siis pakun välja loosungi:

"Mõistlik autojuht jääb koju!"