Molotovi pudingkokteil

Eestis elav Portugali ajakirjanik João Lopes Marques kirjutab sõnade tähenduse muutumisest ajas läbi ühe imeliku pudingu, mille nimeks Molotov. Või on tegu “kokteiliga” või hoopiski ühe kurikuulsa poliitikuga?

Minu Portugalis möödunud lapsepõlve häiris üks imelik puding, mida hüüti Molotoviks. 70ndate lõpus oli Molotovi puding saadaval peaaegu kõikjal Lissabonis: puhvetites, kohvikutes ja restoranides.

Kui Molotov oli taldrikule asetatud, oli see imetlusväärne vaatepilt: väga kõrge kuhi õrna ja kohevat vahtu, mille krõbe ülemine ots valati üle karamellisiirupiga. Juba selle tõttu, kuidas see Molotov välja nägi, tundus ta olevat pudingute kuningas.

Siiski, kaks teist pudingut olid Molotovist eespool: armastatud Prantsuse puding, üsna magus ja palju kallim, ning populaarne karamellitarretis, rahvusvaheline retsept, mida vaesemad ostjad pidasid palju paremaks ostuks kui Prantsuse pudingut.

Kui aus olla, siis ei unistanud minu põlvkonnast keegi Molotovi pudingust. Siiski oli see alati saadaval, paistes silma Portugali päritolu, odava hinna ja tohutu suurte portsjonitega. Igavleva pagari õnnestunud mõte, lesestunud vanaema edukas eksperiment, pankrotistunud kokalt varastatud retsept.

Kui ma olin 16-aastane, andis mu keskkooli filosoofiaõpetaja mulle hea nõu selliste mõistatuste lahendamiseks:

“Jäta see meelde, João: pudingu väärtus ilmneb söömisel...”

Ta oli väga pikk ja kõhn põskhabemega mees, kel tuli tegemist teha häirivalt paljude murdeeas noortega. See oli tema mõistatuslik vastus kõikidele tundide järel esitatud küsimustele.

“Usus mind, João, pudingu väärtus ilmneb söömisel...” - ning ta tormas oma 2-hobujõulisse kooli ette pargitud Citroëni.

See imelik mees oli väga eriline. Me tundsime empaatiat juba esimest päevast alates. Ta ei olnud selline filosoofiaõpetaja, kellesse kõik klassi mittelesbidest tüdrukud silmapilkselt armusid. Sellised Hugh Granti kloonid räägivad tavaliselt Nietschest, Kierkgaardist, Kantist, Baconist, Spinozast ja paljudest, paljudest teistest. Minu autistlik õpetaja nägi pigem välja nagu John Cleese Monty Pythonist, pole kahtlust, et ta oli teisest tõust “Alpha Macho”.

“Ühel päeval sa näed, et pudingu väärtus ilmneb tõepoolest selle söömisel...”

Naljakas oli see, et pärast seda hakkasin ma mõtlema kurikuulsale pudingute hierarhiale:

1. Prantsuse puding
2. Karamellipuding
3. Molotovi puding

See oli aeg, kui filosoofia oli minu jaoks magus teema.

Täiskasvanuks saamine

Nagu juhtub peaaegu iga lapsega, muutis elu mu vaateid paljudele asjadele. Vanad sõnad saavad teistsuguse tähenduse. “Molotov” ei olnud erand: 80ndate lõpus, kui ma hakkasin televiisorist uudiseid vaatama, täheldasin ma väljendi “Molotovi kokteil” sagedast esinemist.

“Üle 50 000 Korea tudengi ründas politseid Söuli tänavatel, kasutades Molotovi kokteile.”

“Vähemalt seitse inimest hukkus Molotovi kokteili plahvatuses Berliini metroos.”

“Politsei arreteeris eile kaks inimest San Sebastiánis, kes valmistasid oma garaažis Molotovi kokteile.”

Õnnetuseks polnud see Molotovi variatsioon joodav – see on süütepudel, relv, mis on populaarne teatud liiki meeleavaldajate hulgas.

Ma sain aru, et “Molotov” on tõsine asi. Kui ma ülikooli astusin, täitis politoloogia õppejõud tühiku:

“Molotovi kokteili võttis laiemalt kasutusele Soome armee 1939. aastal Talvesõjas. Nad laenasid retsepti Hispaani kodusõjast.”

Järgmisel kuul saime loengutes teada, et sel samal 1939. aastal kirjutasid Molotov ja Ribbentrop — endine šampanja maaletooja – alla salalepingu, mis jagas Euroopa kahte mõjusfääri. Mõtlesin: see Molotov on minu pudingust väga erinev.

Balti periood

Hakkasin Ida-Euroopas reporterina ringi reisima 90ndate lõpus. Mäletan siiani päeva, kui lugesin inimketist, mille eestlased, lätlased ja leedukad korraldasid 1989. aastal, et juhtida tähelepanu poole sajandi möödumisele Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisest. Võimas.

Iga kord, kui ma käin Riias, vaatan ka “laulva revolutsiooni” fotosid – need on ühel peaväljakul eksponeeritud ja see tundub mulle alati küllaltki luuleline.

Tänapäeval on mul raske ette kujutada, et Molotov, kes määras Eesti saatuse, oleks sama Molotov, mida nautisin lapsepõlves. Mitte et ma oleks seda imelikku tume-valge-pruuni pudingut väga nautinud, kuid selle õhuline maitse, siirup ja kreem oli ühe lapse võitmiseks piisav.

Mõnikord on pronkssõduri ja kodakondsuseta isikute üle käivad vaidlused Eestis elava välismaalase jaoks raskesti hoomatavad. Muidugi pole meil vaja elus kõigest aru saada, kuid me ei saa ka mõningatest asjadest mööda vaadata.

Te võite mind arvustada, kuid ma ei tunne end süüdi. Minu Baltimaades elatud aastatel leidsid tõestuse mu keskkooli filosoofiaõpetaja sõnad:

“Varem või hiljem pead sa aru saama, kulla João: pudingu väärtus ilmneb alati selle söömisel...”

Molotovi pudingu retsept:

250 grammi suhkrut

8 muna

1 teelusikas piima

1 supilusikas jahu

Vahusta munavalged, lisa aeglaselt 125g suhkrut. Pane seisma.

Pane ülejäänud suhkur väikse veega pannile ja lase keema, kuni see hakkab pruunistuma.

Sega see vahustatud munavalgetega ja lisa pudingupaki sisu. Ära sega, lase settida.

Pane pudinguhakatis 5 minutiks ahju. Samal ajal valmista pudingu kate.

Sega pannil suhkur, piim ja jahu ning lase see keema. Eemalda tule pealt, lase sel 1 minut settida ning lisa munakollased.

Aseta segu ahju. Välja võtmisel vala kate pudingule.