23.05.2008, 00:00
Monumendid ja mõtteviisid: Riia, Kent ja Tallinn
Vabadussõja võidusammas on Tallinna Vabaduse väljakule juba
kerkimas. Muide, ka Riias kavandatakse sama tähtsale väljakule
sama tähtsat monumenti – monumenti Nõukogude okupatsiooni
ohvritele. Tallinna ja Riia juhtumid ahvatlevad neid kõrvutama.
Jätkem siis kõrvale emotsioonid ning laskem kõnelda
“kuivadel”, aga kõnekatel faktidel.
Tallinna ja
Riia konkursid toimusid 2007. aastal kolmekuulise vahega – Tallinnas oli
konkurss kohalik, Riias rahvusvaheline. Lätlased plaanivad
Nõukogude okupatsiooni ohvrite mälestusmärki Küttide
väljakule okupatsioonimuuseumi ette ning Mustpeade maja vahetusse
lähedusse, kohta, kuhu ulatub Daugava prominentne sild. Siin on juba ees
Punaste Küttide monument, mis jäetakse aga paigale, eeldades, et uus
monument suhestub vanaga või hõlmab seda positiivselt.
Eestis defineerib samba konkurssi ja nüüdset teostamist
kaitseministeerium, mis tähendab, et maitse- ja
muinsuskaitseküsimustes toimib käsuliin ülevalt alla –
konkursil osalejatele oli ette antud 23 punkti ja 149 alapunkti, otsustajad ja
täideviijad olid ja on valdavalt ametimehed, kellelt eeldatakse
vastuvaidlematut allumist, võidutööks valiti sõjaline
aumärk. Lätis vastutab konkursi korraldamise eest
kultuuriministeerium, defineerides monumenti kunstikeskse, mitte militaarse
ettevõtmisena. Võistlustingimustes oli 14 punkti ja 40 alapunkti.
Ent jälgige edasi: tulevase Riia monumendi rahastamine suudeti
Läti kultuuriministri Demakova sõnul anda sarnaselt Eestiga
üle kaitseministeeriumile. (Hea idee – kõiki kunstiobjekte
võikski edaspidi rahastada kaitseministeerium, et oleks kindel, et need
saavad ikka kindlasti tehtud!)
Kunstiteadlasest ministril Helena
Demakoval on teemaga omad arved – 1994. aastal kureeris ta Riias Sorosi
aastanäitust “Monument”, vastusena toonasele monumentide
teisaldamise buumile kogu Ida-Euroopas. Toona Riia linnaruumis ajutise
monumendiga esinenud noor kunstnik Kristaps Gelzis saavutas nüüd,
2007. aastal, keskealise kunstnikuna Nõukogude okupatsiooniohvrite
mälestusmärgi konkursil esimese koha. Tallinnas on seevastu
võidutöö autorid sümpaatsed, kuid kogenematud noored,
kelle töömeetod monumendi väljamõtlemisel oli
rahvaküsitlus.
Läti kultuuris on monumentaalsusel ja
skulptuuril suurejooneline traditsioon, eriti võrreldes eestlaste kasina
ja kokkuhoidliku talupojamentaliteedi ning minimalistliku
maitse-eelistusega.
Ometi ilmneb Eestigi juhtumi puhul täiesti
hämmastav vastuolu, kui tuua sisse võrdlus hoopis kuningliku
Inglismaaga. Nimelt: milline büdžett on arvestatud Tallinna monumendile,
võrreldes näiteks Inglismaale kavandatava monumendiga?
The Guardian (8. mai 2008) kirjutab, et teoksil on “Britannia suurim
skulptuur läbi aegade” – asukohaga Kentis Ebbsfleeti
lähistel. Konkursil osales viis maailmakunsti tippnime – Mark
Wallinger, Rachel Whiteread, Richard Deacon, Christopher Le Brun ja Daniel
Buren. Nende hulgast valiti võitjaks Mark
Wallinger, möödunud aastal Turneri auhinnaga pärjatu, kes
kavandas sõidutee äärde ilusa, ajaloolise tähendusega
realistliku valge hobuse skulptuuri.
Aga nüüd.
Inglismaale kavandatava 50meetrise skulptuuri maksumuseks kavandatakse 2
miljonit naelsterlingit, mis teeb umbes 44 miljonit krooni. Vabaduse
väljaku võidusamba maksumuse kohta pole ühest arvu
avalikult teatatud. Spekuleeritakse, kas see võiks jääda
alla 100 miljoni või ületada selle maagilise läve.
Muidugi on Eesti rahval vaja Vabadus
sõja monumenti, mis nii kahetsusväärselt on jäänud
tegemata juba alates 1930. aastatest. Ainult et küsimus on esteetilises,
finantsilises, muinsuskaitselises, võib-olla ka poliitilises hinnas.
Eesti uus monument jääb lätlastele alla kunstiliselt
tasemelt, kuid rahas teeme ära brittidele.
Heie Treier on
ajakirja kunst.ee peatoimetaja.
Väljatõste: Läti
kultuuris on monumentaalsusel ja skulptuuril suurejooneline traditsioon, eriti
võrreldes eestlaste kasina ja kokkuhoidliku talupojamentaliteedi ning
minimalistliku maitse-eelistusega.