Mõttetud mündid

Peaaegu igal maal tekib varem või hiljem olukord, kus kõige väiksemad mündid muutuvad nii väärtusetuks, et nendega pole võimalik midagi mõistlikku peale hakata. Ja siis nad kogunevad tasku- või kotipõhja, kõlisevad seal, on segavad ja tülikad.

Aeg-ajalt tühjendad neid kuskile. Paljudel on kujunenud välja kodus mõni vaagen või pudel või muu anum, kuhu neid mittevajalikke münte puistad. Ehk kunagi tulevad lapsed või lapselapsed külla, saab neile ära anda. Aga isegi hoiupõrsad saavad kiiresti täis.

Mis edasi? Mida nendega tõesti peale hakata?

Pangakontorites ju on tegelikult mündilugemise automaadid olemas. Saab seal seda kõlisevat ju paberiks vahetada. Aga jube tülikas ju seda kraami sinna vedada ja asjatada. Kogu võit sellega kah napivõitu.

Isegi kerjusele ei täi neid pisikesi kettakesi anda, solvub veel ja hakkab sõimama.

Kust nad meie kätte tulevad?

Eks ikka vahetusrahana. Kassadest antakse tagasi täpne raha, nii nagu peab. Ja seal hulgas on ikka ja jälle need väikesed mündid. Oleks siis vähemalt hinnad alati krooni täpsusega, aga ei. Ikka 9.90 või midagi sellist.

Ja katsu sa neid münte vastu võtmata jätta, kus sa sellega. Kohe hakatakse pahandama või lausa karjuma. Pole seda tipi jätmise kommet meil ju mujal kui vaid kõrtsides-baarides.

Ja teistpidi ka. Pole neid münte seal kassadeski piiramatult. Ikka ja jälle küsitakse üle, et kas on 10 senti või 20 senti juurde anda, et siis ei peaks nad liiga palju seda peenikest vahetusraha käest ära andma.

Aga, hoidku jumal, kui sa peaksid kogu oma mündikogu neile leti peale puistama. Seda kisa ei jõua enam ära kuulata. Jama igatpidi.

Tegelikult muidugi on see vahekord meil juba ammu paigast ära. Õige koht, kus metall paberiks üle läheb, peaks olema umbes 50 krooni kohal. Aga Eesti Pank ei hakka ju ometi miskeid uusi münte tellima, sest homme on juba euro, nagu me kõik teame.

Mis sest tühjast muidugi ikka nii pikalt heietada. Kuidagi on ju igaüks selle pisiasja ikka ära lahendanud.

Aga, lihtsalt, idee kui selline.

Siin, kus ma praegu elan, on see mure lahendatud niimoodi, et kaubamaja iga kassa juures on läbipaistev korjanduskarp. Kusjuures, iga kassa juures veel erineva organisatsiooni või seltsi oma. Küll Rotary klubi, küll kodutute loomade heaks, küll lastekodulaste või kelle-mille iganes heaks.

Ja niipea, kui sulle kassast neid münte tagasi antakse, on nii lihtne see kasutu ülejääk sinna karpi lasta. Vahel ka paberraha, miks mitte.