Mugavustsoonist väljumine
Mugavustsoonis saab läbi ajada harjumuspäraste käitumismallidega, vanade kommetega, mõtetega, tuttavate olukordade ja inimestega, saab elada n-ö vanast rasvast, riske võtmata. Mugavustsoon võib tähendada "head" töökohta, kus ei pea pingutama, kuid mis on tegelikult ammendunud, aga ka inimsuhet, kus on kõik õdus ja turvaline, ent igav. Mugavustsoon on kakskümmend aastat tagasi omandatud eriala, mis kunagi oli moes ja "andis hea hariduse".
Võime terminit pisut kuritarvitades üldistada, et Eesti ühiskond tukkus viimastel aastatel enne kriisi mugavustsoonis. Arvati ju tõemeeli, et nii jätkubki, raha poegib kontol või aktsiates uut raha ja kõik võimalused, nii vaimsed kui materiaalsed, muudkui avarduvad geomeetrilises progressioonis. Et e-riigi ja kunagise Balti tiigri maine seljas saabki edasi ratsutada.
Eesti ühiskond on nüüdseks mugavustsoonist vägisi välja aetud. Igal tasandil, ka tipus, tuleb vastu võtta raskeid otsuseid. Otsuste tegemiseks peab sestsamast mugavustsoonist väljuma, õpetatakse juhte, peab riskima mõnusa enesetunde, sõbraliku õhkkonna ja heade inimsuhetega. Veel aasta tagasi oli Eesti poliitiline juhtkond näiteks veendunud, et ei vaja otsusetegemisel ekspertide nõu, sest - järsku oleks avalikuks tulnud juhtide piiratus?
Möödunud aasta lõpus seevastu, säästueelarve tegemise ajal - üllatus-üllatus - avastati Eestis äkki, et meil on olemas majandusteadlased, kes näevad majanduses suuremat pilti, kui paistab partei tagatubadesse.
Säästueelarve tegemisse otsustati kaasata professorid, ei piisanud parteilisest tarkusest. See oli kindlasti ebamugav. Uued ideed tekitavad alguses ikka võõristust, sest ei haaku seniste mõttemallidega.
Inimarengu Aruande tänavune vastuvõtt avalikkuses näitas, et sotsiaalteadlastel on šanss hakata ühiskonnas taas kaasa rääkima. Nende jutt pole olnud just muusika otsustajate kõrvadele: et Eesti on ohtlikult kihistunud nii majanduslikul kui rahvuslikul pinnal. Kapist on välja tulnud ka peaaegu siseemigratsiooni pagendatud või tõmbunud intellektuaalid, kuna ühiskonnas on taas tekkinud nõudlus ajupotentsiaali järele. Ühiskond vajab uusi ideid, ja need on ikka sündinud marginaalias. Kuskil ärksate noorte foorumites, ülikoolides; nüüd on lootus pandud osalusdemokraatiale: tulemas on üldrahvalikud mõttetalgud.
Mida head võib inimesele ja ühiskonnale kaasa tuua olukord, kus peab midagi päriselt ette võtma? Pöörama oma elus teise lehekülje, mitte ainult selle üle targutama. Ühiskonna ja riigi tasandil tähendaks see enesestmõistetavaks muutunud tõekspidamiste, terve arengusuuna ülevaatamist.
