20.03.2009, 00:00
Mugavustsoonist väljumine
Koolitustel, kus õpetatakse ellu viima muutusi, tegeldakse
nähtusega “mugavustsoon”. Inimene taipab vähehaaval,
kuidas ta ise ennekõike õigustab senist olelemist, kuigi sisimas
on rahulolematu ja otsib nagu midagi. Mugavustsoonis saab läbi ajada
harjumuspäraste käitumismallidega, vanade kommetega, mõtetega,
tuttavate olukordade ja inimestega, saab elada n-ö vanast rasvast, riske
võtmata. Mugavustsoon võib tähendada “head”
töökohta, kus ei pea pingutama, kuid mis on tegelikult ammendunud,
aga ka inimsuhet, kus on kõik õdus ja turvaline, ent igav.
Mugavustsoon on kakskümmend aastat tagasi omandatud eriala, mis kunagi oli
moes ja “andis hea hariduse”.
Võime terminit
pisut kuritarvitades üldistada, et Eesti ühiskond tukkus viimastel
aastatel enne kriisi mugavustsoonis. Arvati ju tõemeeli, et nii
jätkubki, raha poegib kontol või aktsiates uut raha ja kõik
võimalused, nii vaimsed kui materiaalsed, muudkui avarduvad
geomeetrilises progressioonis. Et e-riigi ja kunagise Balti tiigri maine seljas
saabki edasi ratsutada.
Eesti ühiskond on nüüdseks
mugavustsoonist vägisi välja aetud. Igal tasandil, ka tipus, tuleb
vastu võtta raskeid otsuseid. Otsuste tegemiseks peab sestsamast
mugavustsoonist väljuma, õpetatakse juhte, peab riskima
mõnusa enesetunde, sõbraliku õhkkonna ja heade
inimsuhetega. Veel aasta tagasi oli Eesti poliitiline juhtkond näiteks
veendunud, et ei vaja otsusetegemisel ekspertide nõu, sest –
järsku oleks avalikuks tulnud juhtide piiratus? Möödunud aasta
lõpus seevastu, säästueelarve tegemise ajal –
üllatus-üllatus – avastati Eestis äkki, et meil on olemas
majandusteadlased, kes näevad majanduses suuremat pilti, kui paistab
partei tagatubadesse.
Säästueelarve tegemisse otsustati
kaasata professorid, ei piisanud parteilisest tarkusest. See oli kindlasti
ebamugav. Uued ideed tekitavad alguses ikka võõristust, sest ei
haaku seniste mõttemallidega.
Inimarengu Aruande
tänavune vastuvõtt avalikkuses näitas, et sotsiaalteadlastel
on šanss hakata ühiskonnas taas kaasa rääkima. Nende jutt
pole olnud just muusika otsustajate kõrvadele: et Eesti on ohtlikult
kihistunud nii majanduslikul kui rahvuslikul pinnal. Kapist on välja
tulnud ka peaaegu siseemigratsiooni pagendatud või tõmbunud
intellektuaalid, kuna ühiskonnas on taas tekkinud nõudlus
ajupotentsiaali järele. Ühiskond vajab uusi ideid, ja need on ikka
sündinud marginaalias.
Kuskil ärksate noorte foorumites,
ülikoolides; nüüd on lootus pandud osalusdemokraatiale: tulemas
on üldrahvalikud mõttetalgud.
Mida head võib
inimesele ja ühiskonnale kaasa tuua olukord, kus peab midagi päriselt
ette võtma?
Pöörama oma elus teise lehekülje,
mitte ainult selle üle targutama. Ühiskonna ja riigi tasandil
tähendaks see enesestmõistetavaks muutunud tõekspidamiste,
terve arengusuuna ülevaatamist.