Muinasjutt Bob Dylanist

Ühe mereäärse väikeriigi president Toomas pani oma taskust poole riigi eelarve suuruse summa, et tuua oma maale julm laulujumal Bob Dylan. Miks ja mis sellest kõigest sai, jutustab Toomas Raudam.

Elas kord üks väike poiss. Ta ei tahtnud sündida. Viimse võimaluseni vastu punnides oleks ta oma ema peaaegu ära tapnud. Siis aga kuulis ta muusikat. See tuli kuskilt, kus ta ise ei olnud, kuid oli lähedal, siinsamas vastu ema kõhuõõnt lössi surutud nina ees. Ma parem lähen uurin järgi, mis värk see sihuke on (ta oskas veel enne sündimist mõelda), mõtles poiss. Kui selgub, et on mingi jama või kuulmishäire, eks ma tule siis tagasi.

Ta tõukas enda liikuma ja pistis oma suletud silmadega pea ema jalgade vahelt välja. Kui ta silmad avas, nägi ta üht pikka kasvu meest, kelle märgade paksude huulte vahelt kostis laul: “Darkness at the break of noon, shadows even the silver spoon, the handmade blade, the child’s balloon, eclipses both the sun and moon, to understand you know too soon, there is no sense in trying.” Mees oli laulmisega ametis, vast polekski ta väikest poissi märganud, kui naise hääl poleks hüüdnud: “Mis sa passid, võta laps vastu! Ja ära joo nii palju!”

Pikkamööda hakkas väike poiss aduma, et laulja on tema isa, noomija aga ema. Ja see, mille eest ema isaga tõreles, paistis välja pintsaku põuetaskust, kus oli lapik pudel, mis väikesele, veel nimetule poisile kohe silma torkas ja ninna kargas (tal oli väga hea lõhnataju), kui mees talle hoobi näkku andis, mis aga lööja paratamatult jalalt jalale kõikuma sundis. “Mu jumal küll, enne tiri ta välja, siis anna kõrvakiil!” kostis teine etteheite, mis seekord ka vilja kandis. Mees viskas lapse kõrgele pea kohal. “Saagu su nimeks Toomas!” “Kas minu käest keegi küsis?”

kõlas alt oie. Alles nüüd võis laps, kelle pea õhku loopimise taktis vastu lambikuplit kõlises, näha oma ema. Ema nägi välja nagu jalgrattakumm, kust õhk on välja vihisenud, kuid oli sellest hoolimata ilus. Mitte keegi polnud ilusam.

Ka isal polnud viga. Tal küll polnud lauluhäält, kuid sellest sai Toomas teada alles hiljem. Aga laulda talle meeldis. Laulmisega peletas ta oma hirme. Hirme oli tal palju. Ta oli kohe kartma hakanud, kui naine talle teatas, et ootab last. See oli ta laulma pannud, lõpuks, pärast pikka ootamist ka pudelist lisajulgust võtma. Nüüd olid siis ootused oodatud ja ka pudeli võis minema visata, pealegi oli see tühi. Igaks juhuks andis ta sündinule tellitud kõrvakiilu, mis küll vajalik polnud, sest silmad oli löögi saaja ise lahti teinud ja kerge laks teda pröökama ka ei pannud. Ka nabanööri rebis ta ise enda küljest lahti. Vähemasti nii kõlas see isa suust, kes rõõmsast sündmusest kohe kõikidele rääkima tõttas.

Nii sai alguse Toomase tutvus Bob Dylaniga ning laulust, mida isa talle oli laulnud – “It’s All Right Ma, I’m Only Bleeding” – sai tema lemmiklaul. Toomase isa ja ema olid mõlemad pärit ühest mereäärsest väikesest riigist, kust nad olid sunnitud põgenema. Toomasel oli sellest hea meel. Vaevalt ta seal nii ilmale tulla saanuks. Seal, kust tema vanemad olid põgenenud, oli kõik keelatud. Ja armastus polnud soovitav. Mis siis rääkida tollest laulust. Kui tark pidi olema see, kes selle laulu kirjutas ja kes seda ise ka laulis? Kas oli võimalik, et ta nägi välja nagu inimene, mitte tiibadega ingel? Või Jumal ise, see igavene käpard, kelle käes kõik luhtub, kuna pole oma oskusi ja võimeid osanud tasakaalus hoida, kuid kes iga oma ebaõnnestunud katset südamest kahetseb ja oma kurbi kogemusi lauludesse paneb.

Selline kahetsusest pakitsev jumal oli ka Toomas ise. Pärast isa surma oli teda vallanud süütunne. Tunne polnud lihtsate killast. Nii nagu isagi, tundis ka Toomas süüd oma isa sünnimaa ees. Ning kuigi Toomas oli sündinud riigis, kus oli ilmale tulnud selline geenius nagu Bob Dylan, tundis ta igatsust mereäärse maalapi järele. Mida lähemale surmale, seda enam oli isa tundnud ennast vastutavana selle eest, et tema kodumaaga oli nii kehvasti läinud. Isa oli nagu Klee Angelus Novus (Klee oli Toomase lemmikkunstnik), kes tunneb end osalisena hävingus, mida ta ise pole põhjustanud. Toomas otsustas, et teeb selle riigi teiseks. Selleks oli vaja, et muutuks riigi kord. Selleks ajaks, kui Toomas ülikooli lõpetas, oli see juba muutuma hakanud, sest seal oli sündinud üks väiksem Dylan, kelle nimi oli George Marrow ning kes samuti mängis kitarri ja suupilli ja kirjutas valusaid luuletusi. Kahjuks oli ta ennast enne lõplikku muutust ära tapnud. Väiksel maal on suur valu suurem.

Toomas oli kõrgelt haritud. Oli ennast ka ise harinud – lugenud, lugenud, lugenud. Oli harida lasknud – marihuaana maitse oli tal suus, kokaiin käsivarres. Sõltlaseks jäämist ta ei kartnud.

Toomas – nagu isa, nagu Jumal – sõltus vaid nakitsevast süütundest, millega kaasnes ka aimdus, et kui mitte kõik, siis midagi läheb ka siis luhta, kui tema (ja isa ja Jumala) unistus täitub ja soov­unelm vaba riigi näol realiseerub.

Toomas kolib sellesse riiki elama. Riik on vaba, oma osa selles on ka temal, aga ta on liiga tagasihoidlik, et ennast kilbile tõsta. Teised tõstavad teda ning varsti, mitte enda, vaid sõprade soovil saab temast vaba riigi valitseja. Ning kuigi ta nüüd pole loomulikult enam vaba ja peab igal sammul jälgima, et tema käitumine oleks eeskujulik, julgeb ta totaalse läbipaistvuse juures (mille eest kannavad hoolt ajakirjanikud) siiski mõelda, et vabaduses puudub üks värv. Toomas on harjunud mõtlema absoluutides, teda ei rahulda formaalloogika, mille järgi tema riigis pole enam midagi, millega ei võiks rahul olla ning kus “keegi ei vihka midagi, välja arvatud vihkamist.”

Siis saabub ka see. Sellest kuulutavad kuulutused ja kirevad reklaamikuked. Ka selles on Toomasel oma osa ja see osa pole sugugi väike, võiks öelda, et see on suur kui mitte hiiglaslik. Tal on õnnestunud meelitada Dylan mereäärsesse väikeriiki, mis on koduks ja kojaks rahvale, kes on ennast vabaks laulnud, tegelikult ka vaadanud (Soome telekat) ja lugenud (...) ja söönud (kartulikoori). Ta on selle eest maksnud omast taskust ja otse neile, kes geeniuse tuuride eest vastutavad. Summa on suur, pool riigi eelarvest, kuid kõik on tulnud Toomase enda kaukast. Paaril tunnil on kümne tonni kulla hind. Toomasel sellest kahju pole. Nagunii on ta loomult pigem raiskaja, kuid ainult siis, kui asi puutub temasse endasse. Hea meelega teeks ta välja igale oma alamale, kes tegelikult pole tema alamad, vaid tema ise. Sest Toomas on riik ja Toomas on rahvas, kes on teda sünnitanud ja ellu kutsunud, ehkki ta ise on viimse võimaluseni vastu punninud – it’s life, but it’s life only. Kõik, kes on, kes vähegi on ja olla tahavad, on Toomase sõbrad. Alates paadunud kommunistist ja lõpetades tüübiga, kes sarnaneb mõõkhambulise tiigriga, kes kütaks kommunistidega ahju, kui ei kardaks õhu saastamist. But I don’t mean no harm or put fault on anyone that lives in a vault.

See aeg on saabunud – käes, sõrmede vahel. Varsti on pihud tühjad: hall liiv nõriseb merre.

Toomas ei usu oma kõrvu. Ta pole tühjas plekktünnis la ulvale Dylanile teinud mingeid ettekirjutusi, selle jaoks ei jätkuks isegi eelarvest, ka kogukamast kaukast jääks väheks, pealegi pole südametunnistus müüdav. Plekktünn on küll kinni makstud, paremaid tingimusi esialgu pakkuda pole. Ometi on Toomas lootnud, et tema lemmiklaul tuleb esitamisele.

Kirjadesse, mida ta turnee korraldajatele saatis, oli ta põiminud asjakohaseid vihjeid ja saanud vastuseks suisa kodukeelseid lubadusi. Nii nagu igast sadamast võis leida ühe tema kodumaalase, nii võis moodsamal ajal neid kohata just nende seas, kes tähtsaid ettevõtmisi organiseerisid. Või siis jooksid nende nimed mõne välismaise filmi tiitrite tagaotsas abitöölise või statistina. Ühe nimi oli Dave, kes tegelikult oli Taavi. “Tehtud!” Nii seisis meilis, mille Toomas vahetult enne kontserti Taavilt oli saanud. Kas tõesti võib olla, et vanasõnal “meest sõnast, härga sarvist” pole teises keelekeskkonnas mingit kehtivust? Tõlkimatu see ju polnud.

Saagpakk-Sawpack andis väljendile kaks vastet: “an honest man is as good as his word” ja “one takes a man by his deed, and an ox its horns.” Viimase puhul võis küll kahtlustada pigem otsetõlget, kui mingit konkreetset kasutust. Võis ka lihtsamalt: keep your promise, mothefucker!” Nii Toomas muidugi ei öelnud ega ka mõelnud – see, mis lubatud härjale (kelle sarvedest rahvamassid kinni hoidsid), pole lubatud Toomasele, kellest oli saanud igavikuliseks viieks aastaks oma rahva jumal.

Nüüd aga saabub (hoidkem hinge kinni ja aega tagasi), saabus saalis istuvale ja käsi mitte eriti innukalt kokku lööva Toomase mailbox’i sõnum Taavilt, kes teatas, et Toomas võib tulla lava taha Dylaniga kohtuma.

“Äkki tahab ta minu käest andeks paluda?” mõtles Toomas. Parem minna kui minemata jätta.

Ja kindlasti andeks anda. Ka siis, kui ei paluta. Sügaval südames oli teisigi mõtteid, mida tal oli õnnestunud varjul hoida oma parimate sõpradegi eest, rääkimata siis jälestusväärsest pressist, kes aga tema suhtumisest teada saades kohe oma ametiau kaitsma oli sööstnud, mille üle ta aga suurimat heameelt tundis. Sest just see näitas, milliseks oli riik muutunud: kõik võisid arvata, mida eales soovisid, karistada nad selle eest ei saanud. Kuid igal inimesel oli midagi, millest mitte rääkida. Nii ka Toomasel: “And if my thought-dreams could be seen, they’d probably put my head in a guillotine.”

Ning Toomas läks. Kulisside taga võttis Taavi-Dave tal varrukast kinni ja juhatas ta väikesse tuppa, mis nägi välja nagu miniatuurne hobusetall Texase rantšos. “See oli tema soov, kõik peab olema ühes stiilis, alates laulude sisust ja lõpetades kohaga, kus üksildane kauboi puhkab,” sosistas Dave ja haihtus, jättes Toomase oma kunagise iidoliga silm-silma vastu.

“Kes sa oled?” küsis Dylan.

“Mereäärse riigi president,” ütles Toomas.

“Oled või arvad, et oled?”

“Nii ja naa.”

“Hea vastus. Kui sa nii vastanud poleks, oleks ma sind pidanud mingiks impotentseks püstolreporteriks mõne kusikollase lehe juurest. Üldiselt ma presidentidest midagi ei pea, olen nad kõik persse saatnud. Teen sulle suure erandi. Võid rääkida sellest, kuidas sai alguse sinu armastus minu vastu. Even the president sometimes must have to stand naked.”

Ja Toomase keelepaelad pääsesid valla. Ta rääkis ja rääkis, pajatas sellest, kuidas ta sü ;ndis ja kuidas isa oli teda meelitanud ema kõhust välja tulema, lauldes: “While them that defend what they cannot see, with a killer’s pride, security...”

“Pean’d pea,” katkestas teda kähe hääl. “Kui vana sa oled?”

Toomas ütles.

“Sel juhul pidi su isa olema sama vana kui sa ise.”

Toomas muigas. Üle tema näo lehvis samasugune soe valgus kui Jumalal esimesel loomise päeval. See päev oli esmaspäev, esimene ja viimane pohmellita päev inimkonna ajaloos. Ta sõnas:

“I love you too much to explain. Miks ometi ei võtnud sa seda laulu oma kavva? Ma nii unistasin sellest...”

“Unista siis edasi.”

...

Just nii Toomas tegigi. Ta ei olnud Dylanile pahane. Vastupidi, nii sai Toomas talle, julmale jumalale, silmakirjalikule isale näidata, et tema riik on parem kui tema. Kui ta seda väga tahaks, võiks ta Dylanit paar päeva mereäärses riigis kinni hoida, tuues ettekäändeks narkootikumid, aga ta ei tee seda, kuna see võib osutuda tõeks. Kalgid silmad kõrge lauba all sellele viitasid. Kuid see on ka kõik, mida ta teha võiks, aga ei tee.

...

Kui keegi juhtub presidendilossist mööda minema ja sellel möödujal on kõrvad, siis kuuleb ta kindlasti üht kurba viit ja igavesti leinavat häält.

Hääl pole Toomase oma, ehkki väike osa tal selles ikka on.

Toomas istub pehmes tugitoolis. Ta on sügavalt selle sisse vajunud. Ta kuulab sise-grammofoni. Ta mängib seda oma sõrmeküünega. Nõela pole, kuid seda tugevam on torge – hääl, mida pole, kuid mida ei kuule ainult need, kel pole kõrvu.

Või südant.

It’s All Right, Ma
(I’m Only Bleeding)
Darkness at the break of noon
Shadows even the silver spoon
The handmade blade, the child’s balloon
Eclipses both the sun and moon
To understand you know too soon
There is no sense in trying
....
As some warn victory, some downfall
Private reasons great or small
Can be seen in the eyes of those that call
To make all that should be killed to crawl
While others say don’t hate nothing at all
Except hatred
...
While preachers preach of evil fates
Teachers teach that knowledge waits
Can lead to hundred-dollar plates
Goodness hides behind its gates
But even the president of the United States
Sometimes must have to stand naked
....
But I mean no harm nor put fault
On anyone that lives in a vault
But it’s allright, Ma, if I can’t please him
...
While them that defend what they cannot see
With a killer’s pride, security
It blows the mind most bitterly
For them that think death’s honesty
Won’t fall upon them naturally
Life sometimes must get lonely
....
And if my thought-dreams could be seen
They’d probably put my head in a guillotine
But its all right, Ma, it’s life, and life only

Kõik on okei, emme
(ma vaid veidi veritsen)
/Bukvalistlik tõlge/
Pimedus keskpäeval
Jätab varju isegi hõbelusika su suus
Käsitsi tehtud tera, lapse õhupall
Pimendab nii päikese kui kuu
Taipad liigagi kähku, mõista
Pole mõtet proovidagi
...
Mõned hoiatavad võidu, mõned kukkumise eest
Suured ja väikesed privaatsed põhjused
Paistavad nende silmist, kes kutsuvad üles
Sundima roomama need, kes oleks vaja maha tappa
Mõned ütlevad, et pole vaja vihata midagi
Peale vihkamise
...
Jutlustajad jutlustavad põrgu ootusest
Õpetajad õpetavad, et teadmistega teenib
Nagu tulusate tuluõhtutegagi
Väravate taga on peidus headus
Kuid isegi Ameerika Ühendriikide president
Peab mõnikord seisma alasti
....
Need, kes kaitsevad seda, mida nad ei suuda näha
Tapja uhkus ja turv
Ajab nad valusalt sassi
Nende jaoks, kes mõtlevad, et surmaau
Ei lange nende peale iseenesest
Võib elu mõnikord muutuda üksildaseks
....
Aga ma ei soovi halba ega süüdista
Teda, kes ta elab (õõnsa) võlvi all
Kõik on okei, emme, ei ole minu asi talle meele järgi olla.
...
Ja kui minu unistused oleksid nähtavad
Siis pandaks mu pea küllap giljotiini alla
Kuid kõik on okei, emme, see on elu, teist pole