Tiina Kangro Foto: Ilmar Saabas

Öeldakse, et distantsilt vaadates näed mõnda asja teisiti kui nina vastu oma küna. Olen Eesti asja vaadelnud viimastel aastatel paralleelselt koduõuelt ja Euroopa teiselt äärelt, Ibeeria läänerannikult. Sealt läksid ammustel aegadel teele julged meresõitjad, et saada teada, kas maakera on lapik või ümmargune. Atlandi silmapiiri taga tegutseb Donald Trump, aga lisaks elavad oma igapäevaelu ladinamaad, kus mõnigi asi on teisiti, kui meie oleme harjunud mõtlema. Või kas ikka on?

Lõppev aasta tekitas Eestis kahtlemata hulga küsimusi. 2016. aastal suitsunurgas sündinud coup d’état on saanud meie kõikide elu jäägituks osaks. Ent neljandat aastat kestev riigi pööramine loob siiani arusaamatust. Mis riik on tänane Eesti? Milline on Eesti Vabariigi kandev ideoloogiline baas? Kuni pumba juures oli Reformierakond, oli asi vähemalt sõnades selge – Eesti oli liberaalsest ilmavaatest kantud poliitika subjekt. Tuleb tunnistada, et tegelikkus sellega kõige paremini kokku ei kõlksunud. Reffide juhtimisel sai selgeks, et riik on tark ja inimene rumal. Nagu mäletame, siis reffide peaideoloogid eitasid tulihingeliselt eraõiguslikku haridust, samuti inimeste õigust ise oma eluga hakkama saada, näiteks pensionipõlveks valmistuda. Just reffide valitsused lõid hulga uusi riigifirmasid, kus tegutseti nii, nagu neile endile vaja. Taasiseseisvumise algusaegadest meenuv riigi eksisteerimiseks mittevajalike struktuuride erastamine vajus nende hiilgeaegadel lõputusse okasroosikese unne. Ka välispoliitika, sealhulgas ELi poliitika, asendus põhiliselt jessmänliku peanoogutamisega.

Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: