Lõppev aasta tekitas Eestis kahtlemata hulga küsimusi. 2016. aastal suitsunurgas sündinud coup d’état on saanud meie kõikide elu jäägituks osaks. Ent neljandat aastat kestev riigi pööramine loob siiani arusaamatust. Mis riik on tänane Eesti? Milline on Eesti Vabariigi kandev ideoloogiline baas? Kuni pumba juures oli Reformierakond, oli asi vähemalt sõnades selge – Eesti oli liberaalsest ilmavaatest kantud poliitika subjekt. Tuleb tunnistada, et tegelikkus sellega kõige paremini kokku ei kõlksunud. Reffide juhtimisel sai selgeks, et riik on tark ja inimene rumal. Nagu mäletame, siis reffide peaideoloogid eitasid tulihingeliselt eraõiguslikku haridust, samuti inimeste õigust ise oma eluga hakkama saada, näiteks pensionipõlveks valmistuda. Just reffide valitsused lõid hulga uusi riigifirmasid, kus tegutseti nii, nagu neile endile vaja. Taasiseseisvumise algusaegadest meenuv riigi eksisteerimiseks mittevajalike struktuuride erastamine vajus nende hiilgeaegadel lõputusse okasroosikese unne. Ka välispoliitika, sealhulgas ELi poliitika, asendus põhiliselt jessmänliku peanoogutamisega.
