Üks armas mutike käib ringi, liblikakujulised juukseklambrid kerjamise petteks käes. Ilmselt on see petekas vajalik tema eneseuhkusele - ta teeb tööd, mitte ei kerja. Tema on aktiivne, ei seisa ühe koha peal, astub ligi, liblikatiivad juukseklambritel võbelevad ja sädelevad. Ta ei nimeta hinda ega suru neid liblikaid annetajale pihku, aga kui keegi tõesti ka liblikat tahab, siis neid tal jagub. Olen näinud teda heal päeval, mil äri õitses, kolm soome prouat kinnitasid liblika rõõmsal meelel jakireväärile kevadet püüdma. Liblikatädile ma mõnikord annan raha. Liblikat pole endale tahtnud. Ma arvan, et Liblikatädi selja taga ei luura kümme narkomaanist lapselast, kes tädi kohe rahast välja tõstavad, et uut doosi kätte saada. Mul ei ole kahju Liblikatädile anda taskusse vedelema jäänud paari krooni, ta näeb korralik välja, ei piina oma kundesid jõhkra räpasuse või vaesuse demonstreerimisega, ta teeb oma tööd professionaalselt. Ja ta võtab puhkepäevi. Ma olen teda näinud nii ilusa kui koleda ilmaga, vahepeal aga on tema äris paus, olenemata ilmast. Ma tahan uskuda, et Liblikatädi on hea inimene ja ma loodan, et tal läheb hästi. Et tema äri ikka õitseks, ja katus pea kohal oleks.

Natukene maad pärast Liblikatädi tegevusala on jalutu noormehe plats. Tema ilmus sinna nii umbes aasta tagasi. Ta istub ratastoolis, kerjamise ajal on ta igatahes kaine. Mõnikord teeb suitsu. Temaga kiputakse rääkima ja uurima, et miks niisugune noor mees ometi niiviisi tänavanurgal kerjab. Olen kuulnud ka abipakkumisi. Harilikult on jalutu noormehe kõnetajaks keskealised naised, enamasti eestlased. Noormees on praegu veel täiesti kaubandusliku välimusega, ja ilmselt mingit suuremat abi ei vaja ning on endale elatise teenimiseks valinud kerjuse ameti. Tema kerjab vaikides, istub niisama, ei hõika, et anna raha, ei püüa ennast kuidagi haledamaks teha. Keskealiste daamidega ta iga päev rääkida ei taha, olen temast möödunud nii siis, kui ta on tõrges, kui ka siis, kui ta on siiski kellegagi vestlusse astunud. Tal on ka sõpru, kes temaga mõnikord koos suitsu teevad. Purju see noormees ennast tööajal ei joo. Üksvahe käis tal külas keegi neiu, ilmselt girlfriend,  aga ma võin ka eksida. Sõbranna igatahes. Jalutule noormehele ma pole kunagi raha andnud, ma pole pikemalt isegi mõelnud, miks. Tal paistab niigi hästi minevat. See tähendab, kerjuse kohta. Samas kehtib sama ka teiste kerjuste kohta. Ma ei tea, võib-olla on ta mu jaoks veel liiga noor, et ma talle raha annaksin, ma kipun rohkem vanainimestele andma, vanadus üksi juba muudab mu kuidagi kaastundlikumaks ja härdamaks.

Veidi maad edasi on taas üks vanatädi. Korralik väike mutikene, kes alguses kerjas vaikides. Lihtsalt seisis, veidi kummargil, pruunikas rätik pähe seotud, hallikaspruun luitunud mantel seljas. Klassikalised kulunud ja luitunud kerjuseriided, kuid igatahes puhtad, ei mingit õlist läiget või paha lehka. Nüüd viimasel aastal on ta kuskilt üles noppinud ‘kerjuselaulu'. Mina möödun temast hommikuti harilikult kella 9 ja 10 vahel. Sellel ajal ei ole just palju inimesi liikvel. Laulutädi seisab muidu vaikselt, aga kui keegi läheneb, siis ta justkui ‘läheb käima', nagu liikumisanduriga alarm. Mul on alati klapid peas ja muusika mängib, seega ma pole aru saanud, mida ta täpselt oma poollaulval toonil ütleb, aga ta teeb sellist imelikku, mmm, vaalalaulu meenutavat häält. Korraks tõuseb hääletoon kõrgele ja siis vaibub. Kui raha ei anna, seisab vaikselt järgmise möödujani. Kui annad, ütleb selgel häälel  zdaroova! Tore. Laulvale tädile ma annan mõnikord raha. Kuigi ma andsin talle raha siis sagedamini, kui ta veel ei laulnud, vaid niisama vaikides oma tööd tegi. Tema eriti oma töös pause ei tee. Ma arvan, et kui teda näha pole, siis on enamasti põhjuseks mõni külmetushaigus. Üldiselt ta seisab iga ilmaga oma kohal, alati samas vormis, vaikne, puhas ja kergelt kummargil. Hiljuti nägin teda tema töökohale kõige lähemas kohvikus kohvipausi tegemas. Tubli naine. Ma eriti ei tahaks uskuda, et ta elab tegelikult kuskil Nõmme villas ja laseb ennast tööle ja koju sõidutada oma Lexusega lapselapsel. Teate ju seda linnalegendi sellest, kuidas kõik kerjused on tegelikult püstirikkad. Või vähemalt rikkamad, kui sina, kes sa talle raha annetad. Aga kui see nii ongi, siis las olla peale. See laulev tädi teeb oma tööd auga ja on oma teenistuse igati välja teeninud. Ta võtab kerjamist tõsiselt, samas pole ta liiga pealetükkiv ega demonstreeri liialt häda ja viletsust. Talle võib raha anda küll.

Lisaks neile kolmele püsikerjusele tuleb aeg-ajalt sekka niiöelda ühepäevaliblikaid. Jalutu noormehe lähedusse on ennast mõnikord seadnud Parmnaine. Temale ei taha küll eriti raha anda. Ta on üsna jube, haiseb, ülbab ja tundub ohtlik. Möödunud sügistalvel võis Laulva tädi platsi läheduses näha jalutut parmust vanameest, kes hoolimata külmakraadidest oli oma jalaköndid paljaks kraapinud ja demonstreeris oma punetavaid haavandites nukke. Koer oli tal ka. Paljudel kerjustel on koerad seltsiks. See saadab potentsiaalsetele rahaandjatele signaali, et tegemist on hea inimesega. Sellest paljasjalgsest hädaorust käisin ma kauge kaarega mööda, pilt oli lihtsalt liiga õudne. Mitte mingi vägi ei sundinud mind lähenema Paljasjalale, et talle raha anda. Ma võin anda küll, aga kindlasti mitte siis, kui mind oma hädaga sihilikult shokeerida püütakse.

Ühel päeval nägin oma harilikul trajektooril üht uut noormeest kerjamas. Oma õuduseks tundsin temas ära kunagise tuttava, sõbra sõbra. Kunagi oli ta olnud veidi kiiksuga, aga edev nooruk, rääkis naljalugusid ja kui külla tuli, tõi kingituseks šokolaadi. Mina temaga suurt ei suhelnud, aga siiski piisavalt, et talle tänaval tere öelda ja ehk küsida viisakalt, kuidas läheb. Kui ma teda kerjamas nägin, astusin teisele poole teed. Tegin suure tiiru temast mööda. Mõtlesin, et ei tea, kas peaks minema temaga rääkima. Helistasin sõbrale, kelle tuttav see noormees kunagi oli olnud. Selgus, et toonane kerge kiiks on vahepealsete aastatega arenenud tõsisemateks luulumõteteks... Ta kerjas seal veel paar nädalat, siis kadus mõneks ajaks, et hiljem uuesti lühikest perioodi kerjata. Ma ei ole talle kunagi tere ütlema läinud. Ma ei tea, kuidas ma saaksin teda aidata või kas ta seda ise üldse tahaks. Võibolla on tema arvates just praegu kõik kõige paremas korras.

Meie kerjused, need, kellel lastakse kerjata sellel teelõigul, mida mina iga päev läbin, on korralikud. Nad ei ole pealetükkivad, on kasitud, kained ja tagasihoidlikud. Neile annan ma raha rõõmuga. Hoolimata sellest, et küünilised sõbrad räägivad, et neile pole vaja raha anda.

Ühe küünikuga sattusime hiljuti rääkima heategevuse, kerjustele raha andmise ja annetuste teemal. Ma ütlesin, et ma ikka olen heategevusse ka andnud. Aga lastekodudesse nagu ei tahakski enam anda, need on nagunii rahaga üle külvatud. Tookord, kui tsunami oli, siis tegin väikese kõne. Küünik naeris selle peale ja ütles, et see raha ei jõudnud küll iial abivajajani. Ma arvasin, et no okei, vähemalt mina sain endale teadmise, et ma olen veidi aidanud. Mind oleks muidu südametunnistus piinama hakanud. Nii et tegelikult selle raha annetasin ma, mõeldes pigem iseendale, kui tsunamis kannatanule.

Miks sa annad kerjusele raha? Kas talle seda ikka niiväga on vaja? Ükskord ma andsin kerjusele võileiva, selle üle polnud too joomarkerjus üldse rõõmus. Kerjamine ja santimine on amet. Kerjus annab linnale või maale ilmet, nad ei puudu kuskilt. Turistidele meeldib kerjuseid reisidel pildistada. Kuidas sa jätad India-reisil kerjuse pildistamata? See on sama nagu oleksid käinud Pariisis Eiffeli torni nägemata.

Mina annan oma teele jäävatele kerjustele raha lihtsalt sellepärast, et mul pole midagi selle vastu. Ma olen juba harjunud neile mõnikord raha andma. See on nende elustiil ja nende amet. Ma ei kipu nendega vestlema ega uurima, miks nad selle valinud on või kuidas ka esimene kerjamise päev oli. ‘Oma' kerjustele ma võin vabalt raha mitte anda, ilma et mingi südametunnistuse piin ligi tuleks. Nad meeldivad mulle. Miskipärast mulle meeldib oma kroonid anda pigem konkreetsele kerjusele, kui teha ülekandeid mingisse heategevuslikku fondi.