Naised on uued mehed?
Mõtlen vahel, et asi pole mitte selles, et maailm on imelikuks läinud. See imelik maailm lihtsalt jõuab meieni palju kiiremini kui enne. Inimesi sureb sõdades tegelikult vähem kui kunagi varem. Koduvägivalda pole ka kuigi palju rohkem, lihtsalt esimest korda meie ühiskonnas võib sellest otse rääkida ja politseinik ei vaata imelikult, kui ütled, et oma mees või naine lõi sind kodus.
Aga samas, kui naised Tallinnas marssisid (mis oli äge, aga tahtnuks üht selget sõnumit saja positiivse mõtte asemel), said Saudi Araabia naised printsi käest (Trumpi sõber Mohammed bin Salman, kelle käsul hiljuti üks kriitiline ajakirjanik tükkideks saeti) õiguse teada saada, kui nende mees on neist lahutanud. Üldse elavad naised sealmaal väga hästi: nad said juba õiguse autot juhtida ja USA wrestling’ut vaadata. Peaaegu inimesed, eks!
Indias ei tahetud ühte templisse naisi lubada, ja kui kohus siiski lubas, siis pidid mehed hiljem paari sisse hiilinud naise pärast puhastusrituaali korraldama. Bangladeshis vägistas kamp mehi naise, kes hääletas opositsioonipartei poolt – oot, kas neil ei ole peaminister mitte naine? Vene kultuuriruumis ei ole see ikka veel vägistamine, kui seda teeb oma mees. USAs valis märgatav osa naisi maailma mõjusaimat misogüüni. Imeilus!
Kõik on justkui hästi, sest Saksamaa kantsler Angela Merkel, Ühendkuningriigi peaminister Theresa May ja USA Esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi on ju naised. Nende ainus häda on see, et nad käituvad igas mõttes nagu... valged mehed. Ropult öeldes on nad munadega naised ja mängivad meestega samas mänguruumis. See muidugi raputab mehi. Kui ikka istub lauda üks eit, kes joob viina, viskab nalja, teeb suitsu ja pärast sõidab molli ka, siis see mõjub. Ses suhtes on Kersti Kaljulaid palju sümpaatsem, ta on põhimõtteline, ei isatse ega tee seda, mida oodatakse. Pelosit ma ei süüdista, ta lihtsalt teeb seda, mida peab tegema – on tõeline mees.
Jälle see vana küsimus: kas naised on kuidagi eriliselt naised ja „mehed on mehed“ või oleme kõik ühtmoodi „pahad“. (Võib-olla siin avaldub minu olemuslik šovinism.) Olen end Mati Undi moodi alati feministiks pidanud. Aga annan endale aru, et tegelikult tahan seda, et naised oleksid kuidagi paremad kui mehed. Ma ei taha võrdsust – et naised oleksid samasugused sitapead ja pommiaugud. Ma tahan, et nad oleks paremad poliitikas, argielus, seksis, kõiges! Ei suuda uskuda, et võrdsus tähendab – oleme kõik ühtmoodi ilged, tahaks hoopis, et me oleks ühtmoodi head.
Feminism ei ole olemuslikult mingi mürgiste ideoloogiate kokteil. Feministlikke nägemusi ja maailmavaateid väga palju, sama palju vähemalt kui arusaamu kristlusest või kommunismist. Samas on üldiselt nii, et feministide ja konservatiivide (ja roheliste ja homode, ärimeeste ja luuletajate jne) kogunemisel on ikka 10 protsenti häid ja andekaid, 80 protsenti neid, kes lasevad end tõugata-lükata, ja 10 protsenti psühho- ja sotsiopaate või lihtsalt nartsissiste. Oletame, et naisliikumise näiline võit 1960ndate hipivaimus viiakse nüüd lõpuni, kuigi see toimub ainult n-ö Läänes. Veel mitte islamimaailmas, Hiinas või isegi Indias, ka mitte Venemaal, rääkimata suurest jaost Lõuna-Ameerikast, Aafrikast... Saame loota, et see juhtub väiksemas, aga mõjukamas maailmaosas.
Praegu käivitub maailmas uus konservatismi ja sellega seotud autoritaarsuse tõus. Mu Poola sõbrad kurdavad, et ühiskond on nagu noaga pooleks lõigatud, Ungari kohta kuuleb sama, USAst rääkimata.
Kuidas see saab juhtuda? Ajal, kui suur osa Lääne mehi on kasvanud kõrvuti vabade ja julgete naistega, vohab šovinistliku sitapäisuse rõverenessanss? Asi on ju selles, et kui võim on valge mehe käes, siis tegelikult pole suurel osal valgetest meestest võimu isegi oma elu üle. Pole raha, armastust, korralikku tööd ega arusaamist, et „valge mees“ on kultuuriline konstruktsioon, mitte tegelikkus.
Mida selles maailmas pihta hakata noorte tüdrukute ja poistega, kes on kasvanud idealismis, uskudes ja teades, et (mitte sooga, vaid) seksuaalsusega on umbes nagu jumalaga – tal on sama palju eri ilmeid, kui on inimesi! Et poisid ja tüdrukud ongi tolles jahi- ja tapajärgses maailmas (see põlvkond on ka öko- ja toiduteadlikum, kuigi alles õpiteel) võrdsed ja õnneks ikkagi erinevad. Kõige suurem lahing tuleb nende noorte hingede pärast, ma olen kahel käel selle põlvkonna poolt, see nende vabadusetung on vaste hipi- või punkliikumisele, mis annab elule mõtte. Poliitilised liikumised üle maailma on võtnud teadlikuks sihtmärgiks just selle väärtuste kogumi. Sellest on juba sündinud omamoodi „sõda“. Neid noori peab ju kaitsma, nende maailmale eluõiguse andma.
Kaarel Tarand tegi ajalehes Sirp naisi võimu võtma kehutades väikse vea. Ta õhutab ... naisi hääletama naiste poolt! Esiteks – Merkeli, May, Pelosi jt näitel – võib mõnigi kord naist valides saada võimule ikkagi valge mehe. Teiseks: vaadates seda, mis Eestis toimub, peaksid ka mehed esmalt naiste poolt hääletama. Selles on point.
Nüüd küsimus: kas ma olen idioot? Kas tegelikult ei seisagi võrdsus selles, et me oleme ühtmoodi halvad ja vastikud? Et mul on luul, et naised peaksid kuidagi olema või vähemasti püüdma olla paremad kui mehed? Samas meenub mulle USA ülemkohtunik Ruth Bader Ginsburg, kes ütles, et ta ootab aega, kui USA ülemkohtus istub üheksa naist. Sest seda, et seal istub üheksa meest, on ajalugu juba väga palju näinud. Mina tahaks ka teada saada mis juhtub, kui Eestis on üle poole parlamendist naised. Ma tahan seda näha!
Et ei jääks muljet, nagu oleksin poliitkorrektne, siis lõpetan anekdootlikult: kui meeste juhitud riikide vahel on peetud sõdu sellepärast, et kellegi pisike mehelik ego on haavata saanud või on vaja tõestada, et keegi on nii mees, et alla ei anna, siis naiste juhitud riikide vahel võivad alata sõjad, kuna „mulle ei meeldinud, kuidas ta seda ütles“ või „kas sa nägid, kuidas ta mind vaatas?“. Poliitkorrektsus tuleb visata ajaloo prügikasti ja sealt tuleb suurelt ja vägevalt välja võtta naiste (ja koos sellega ka meeste) eneseuhkus.
